02.01.2023
Uue aasta esimene esmaspäev osutus meediatarbija jaoks oodatust veel vastikumaks. On ammu teada, et esmaspäev on üldse üks raske päev inimese elus, aga pärast seda, kui mitu kollast lehte teatasid, et nad uuel aastal esmaspäeviti enam ei ilmu, tärkas lootus, et meie kodudesse tuuakse vähem kollast rumalust ja soppa.
Kuid progress on jõudnud sinnamaale, et kõik jama jõuab sinuni niikuinii interneti kaudu. Sa võid sopameedia veebisaite vältida, aga kusagilt ikka saad pahvaka näkku, näiteks ootamatult ekraanile ilmunud meediareklaami näol. Ukrainat pommitati ka uusaastaööl, aga meie meedia ikka kostitas meid pealkirjadega „tõeline pomm“ või „pommuudis“, no et mõni meie mikrostaarike lasi pauguga välja sooja õhku.
„KOOSELU LÄBI! Palja Porgandina tuntud Cassia Shakti alustab uut aastat vallalisena: see otsus ei tule kergelt, küll aga suure rahu ja meelekindlusega,“ teatab õhinal Õhtuleht.
Mõtlesin, et see on mingi Indiast tulnud uudis, kus kõik need Shaktid käivadki külades porgandpaljalt, sest seal on palav, aga võta näpust: hoopis eesti uudis. Meie kohalik porgand läks lahku mingist Roomet Poomist.
Miks toimetus arvab, et need isikud on „tuntud“? Ja miks peaks kedagi huvitama, et mingi juurvili läks inimesest lahku?
„Jan Uuspõllu voodi ees seisis tundmatu naise vaim: „Mul hakkas nii külm, nagu oleksin jääkamakate vahel olnud,“ ei jäta Õhtuleht pealkirjadega üllatamist.
„Näitleja Jan Uuspõld (49) rääkis ETV saates „Luiskajad“ mitu tõsielulist lugu hetkedest, mil tema eluteelt on läbi kõndinud inimene, kelle enda elu on juba lõppenud. Praegu Indias päikesepaistet nautiv näitleja sõnab Õhtulehele naeru kihistades, et tal polnud tele-eetris mingit probleemi tondijutte rääkida, sest need on temaga päriselt ka juhtunud,“ kirjutab Õhtuleht.
No näete, veel üks Indiaga seotud inimene, nagu too kooritud porgand Shakti, aga see selleks. Riigitelevisioon ETV on tõesti paisanud kõige vaadatavamal ajal eetrisse mitu sellist saadet, kui stuudios istusid kolm alkoholist lugu pidavat uimast meest, üks neist agressiivne roolijoodik, kes ajasid aeglaselt ja kohmakalt mingit ilget iba, aegajalt räusates, mida kõike lahjendas pausides oma hambaid täis naeratusega muidu armas Anu Välba.
See oli ikka nii piinlik ja madalalaubaline saade, ikka selline isegi Eesti telemaastiku kohta erakordne saast, et meie „sallivlaste“ poolt sageli paha sõnaga mainitavad „poetagused“ on võrreldes selle seltskonnaga kõik lausa Raikinid, Baskinid ja Atkinsonid. Ja mitte ükski meie ringhäälingunõukogu vaimuhiiglastest ei piiksatanudki.
Aga see selleks. Jan Uuspõld on ju mitmekülgselt andekas inimene, tema näitlejarollid on reeglina nauditavad, ja tõenäoliselt vaid rahahäda ajas teda niivõrd nigelasse saatesse. Ja ma täiesti usun juttu, et ta tõesti nägi toda vaimu ja seda nähes oli tal külm, nagu kukkudes purjus peaga näoli piisavalt paksu jääga kaetud loiku.
Kui ma ise olin noor, õppisin Moskvas ja elasin ühikas, toakaaslasteks lihtsad poisid Tambovi, Tuula ja Vladimiri oblastitest (või siis rajoonidest, täpselt ei mäleta). Kui läks võtmiseks, siis ostsime naabruses asunud barakkpoest tavaliselt „Rumõnskoje beloje“, 1.70 rubla 0,7 l. pudel. Meil oli 0,5 liitrine alumiiniumist kruus, mis käis ringi. Kruus valati pudelist täis, sa jõid selle korraga ära, ja siis kallati juurde pudeli ülejäänud sisu, mille sa ka jõid kiiresti ära, sest teised ju ootasid. Siis võeti põrandalt järgmine pudel ja seda tühjendas naaber. Ja nii edasi, nii et varsti ring sulgus ja sa alustasid otsast uuesti.
Minul kadus pilt alati pärast teist ringi. Mis oli pärast, ma mäletasin ainult üksikute „kaadrite“ vahendusel: näiteks seda, et minu vedruvoodi kõrval seisab leegitseva näoga ümberlõigatud sarvedega kurat, aga mul on nii külm, nagu oleksin ma pistetud puust räimekasti limaste kalade ja jääklibu sekka, nagu mõni tuntud eesti kunstnik. Ma lõdisen nii, et hambad plagisevad, ja üritan tabada rusikaga seda põlevat sarvedega seanägu…
Hommikul kirjeldamatu peavaluga ärgates kuulsin aga toakaaslastelt, et ühikatuppa tuli keset pidu ootamatult salk kontrollijaid eesotsas üliõpilaste olmenõukogu (студбытсовет) esimehe, igavesti noore komsomolisti Lissenkoviga. Ma karjusin: „sa oled siga, Lissenkov! Ma löön su raisa maha!“ ja üritasin teda rusikaga näkku tabada, aga see ümara lõustaga punapea kaldus kiiresti kord vasakule, kord paremale, nagu eesti parteide vahel pendeldavad ülejooksikud.
Ja külm oli mul sellepärast, et mingid tudengiplikad, kes ei saanud meie poolt tekitatud lärmi pärast naabertoas tuupida või magada, tegid meie ukse lahti ja kastsid üle paari ämbritäie kraaniveega. Mul oli veel kaks päeva mitte veini, vaid kloori lõhn küljes.
Arvan, et härra Uuspõlluga oli sama lugu, aga tal vedas, sest tema ees ei olnud mitte mingi rektoraadi poolt määratud koputaja, vaid mõni rahumeelne ja heatahtlik naisterahvas. Ja külm oli arvatavasti sellepärast, et kallati kogemata õllega üle.
Kui aga oleks see „naise vaim“ Maris Lauri või mõne meie feministi nägu, ei rändaks näitleja enam kunagi saatest saatesse. Kõik me kunagi sureme – ja see on sama kindel, nagu see, et igaüht võib meil ka elusast peast tühistada.
Ivan Makarov