04.01.2023
Pakirobotid on suveti toredad, aga mitte lumistel Tallinna tänavatel.
Kuna Eestis ei ole ammu enam objektiivset ja professionaalset ajakirjandust, siis ei tea tavaline Eesti inimene ka seda, mis seisus on meie IT-tiiger – on ta ikka endiselt võimas ja hüppevalmis, või hoopis väsinud ja vana kiskja, kes ei saaks enam isegi suslikut kätte?
Nagu enne käis president Kaljulaid poliitturismil Eesti e-riiki tutvustamas, teeb seda ka peaminister Kaja Kallas (viimati Saksamaal Olaf Schulziga kohtudes), aga tundub, et tutvustamiseks asi jääbki, üle ei võeta midagi, sest Läänes läheb andmekasutus pigem karmimaks. Igal juhul on e-valimised lisaks Eestile veel vaid Venemaal ja Venetsueelas.
Eestis räägitakse väga palju ka nn idufirmadest ja huvitavalt on nende seas endiselt ka Boltid-Woltid, kes ei tohiks enam mingid “startupid” olla, vaid on juba “digikeskealised”, kuid opereerivad ikka veel startup-firmadena.
Nüüd kirjutatakse Postimehe kolumnis, et “Idufirmad ei suuda leiutada isegi lumeroobitsaid”. Ehk “Selle asemel aretatakse mingeid isesõitvaid autosid. Kellele küll neid vaja? Sama lugu iseliikuvate pitsakarpidega, millele on plastist kosu ümber ehitatud. Milleks peavad need meie lumehunnikutes ukerdama? Saaksin aru, kui need Kuul või Marsil kulda ja liitiumi kaevandaksid.”
Muidugi on see erafirma asi, kui see saadab oma robottoidukullerid lumetormis toitu viima, selle asemel, et see aafriklasest jalgratturiga kiiremini kohale toimetada. Ainult et kasutegur võib kaasaegsest tehnikast mõnes olukorras küll väike olla. Aga eks eeskujudki ole olemas: ka Tallinna linnavalitsus keskendub jalgrattateedele, mida vähemalt pool aastat korralikult kasutada ei saa.
Eestis paistab silma see, kui palju tehakse asendustegevusi. Ilmselt tõmbavad erinevad kriisid rahakotid sedavõrd tühjaks, et hakatakse mõtlema sellele, mida on ka tegelikult vaja ja mis on rikaste aegade lõbu. Kriisides Eesti kaugeneb energiapuuduses, rohepöörde lammutavas mõjus ja reformierakondlikus vaesumises kaasaegsest infotehnoloogilisest arengust pikkade sammudega.
Lõpetuseks ühiskonnateadlase Peeter Espaki arvamus Postimehe “idufimadest”
“Mul on ikka olnud tunne, et termin “startup” on sarnane veidi terminiga “kliimakriis”. Kõik ootavad, et tuleks “asi” – aga keegi ei suuda seda “asja” kirjeldada ega ka tema toimimist ette ennustada. Ning toimib või tõeks osutub ainult üks väga pisike osa väljakäidud “asjadest” – samal ajal kui absoluutne enamus “asju” läheb totaalselt metsa. Kõik aga koguaeg teevad “asja” lootuses saada rikkaks ja kuulsaks. Vanasti kutsuti asja tegijat leiutajaks või teadlaseks – nüüd on aga aktivistid ja asjamehed, kelle ülalpidamine läheb kogusummas tõenäoliselt ressursirohkemaks, kui kokku saadavate asjade poolt tekitatud hüve. Kasutatav peamine mootor, mida kasutatakse aga veel väga pikka aega, leiutati aga üle-eelmisel sajandil.”