Kiri õiguskantslerile: otsige üles oma südametunnistus

Portaal Eesti Eest avaldas ühe kirja õiguskantsler Ülle Madisele, milles juhitakse tähelepanu sellele, et riigis seaduslikkust jälgiv inimene ei julge või ei taha oma tööd teha.

“Väga kurb on, et väikesel Eestil on õiguskantsleriks inimene, kes vaikib, kui rikutakse rämedalt seadusi, vaikib ehk väldib olulistel teemadel sõnavõtte, solvub, kui temalt päritakse aru (Riigikogu infotunnis) tegevusetuse kohta ning leiab, et tegeledes üksikute juhtumitega, mis kuuluksid sotsiaalministeeriumi pädevusse (ametnikud kõik saavad töötasu, aga õiguskantsler tegeleb nende tööga), siis see ongi tema töö.

Aga et tema töö on palju enamat: seaduste järgimine, seaduste alusel tegutsemine, korrale kutsumine, vajadusel kohtusse pöördumine jne, sellest õiguskantsler vaikib. Arvamisel, et kui vaikib, siis ongi erapooletu ja töö on tehtud? Arvamus on ekslik!

Küsimus: milleks sellist vaikivat õiguskantslerit Eestile vaja on? Muuseas sama kehtib ka presidendi kohta! Kahepalgelisus ja silmakirjalikus on nii silmatorkavad ja kriiskavad, et silmad ja kõrvad ei usu, mida näevad ja kuulevad!?

Vastab tõele, et kehakeel, näojooned, näoilme reedavad inimese olemuse ja sisemuse ning jutt, mis suust paiskub, lisaks teod (tehtud, tegemata), kui ei ühti tervikuga, ning sellest komplektist kooruvadki silmakirjalikus ja kahepalgelisus, mis on väga hästi nähtavad ja arusaadavad! Mälu olemasolu on riigiametnikel ka väga oluline, et vältida “ämbrisse astumist” ehk siis tehtut, olnut eitada!

Miks ometi OMAD INIMESED (vähemalt peetakse neid OMADEKS) reedavad väikese Eesti riigi ja oma rahva, miks? Miks peab ajalugu korduma sama jäledusega ja samadel alustel? Kas tõesti RAHA, AHNUS,KADEDUS ja PUGEJALIKKUS kaaluvad üles väikese EESTI ja oma rahva?

Tõestatavat ja faktidele tuginevat materjali ja seadusepügalaid on piisavalt, millele tugineda, et õigust ja õiglust jalule seada ja tõde kuulutada, kui vaid järgitaks ametiga kaasas käivat kohustust, erapooletust ning ka oma südametunnistust!?

Hetkel on VALE TÕDE ja TÕDE VALE, miks?

Te olete täiskasvanud inimene, koolis käinud, hariduse omandanud, lisaks veel kõrgem juriidiline… millistel alustel on võimalik käituda valelikult, kahjustavalt kas või kaudselt kahjustavalt oma ametis? Ja miks?

NB! Õiguskantsleri büroo pöördumine oli jahmatav ja uskumatu – piltide tegemise juures oleks pidanud M. Mihkelson KOHESELT (enne klõpsu) lastele mõtlema ning jätma pildid tegemata, ta ju täiskasvanud meesterahvas ja ema ka, ta ei peaks praegu pugema laste taha peitu, ei tema ega ka Õiguskantsleri büroo. Kas pole loogiline?

Miks seda ei juhtunud? Miks ei ennetatud sündmuste jada? Õiguskantsleril peaks olema ka info Soome seadusandlusest samal teemal, kuidas selles riigis asjasse suhtutakse seaduslikult ehk oleks eeskujuks või annaks kuidagi kindlustunnet õiguskantslerile ja tema büroole asju õigeks keerata? (Poliitikutele meeldib Soomet Eestile eeskujuks tuua, võrrelda ehk saab midagi kasulikku üle võtta kui Eestis puudub seadusandlus, millele tugineda).

Õiguskantsleri ametis ja ka ülejäänutes riiklikes ametites tuleks mäletada varasemaid juhtumeid, kas nendel inimestel, keda on jahitud, valega loobitud, tõde väänatud, jne, kas neil ei olnud lapsi, miks siis õiguskantsler, lastekaitse, prokuratuur, advokatuur, ajakirjandus, jne, vaikisid, miks ei astutud laste kaitseks välja?

Mis ajast tehakse lastel ja lastel vahet, kus on see mustvalges kirjas – “kelle lapsed omavad erilist kaitset ja kelle mitte”? Miks pole selline teave avalikult kättesaadav?

Häbi on ametnike pärast, kes unustavad lähimineviku-olnu, kus täpselt vastupidiselt on käitutud nendesamade ametnike ja ajakirjanduse poolt, kes nüüd karjuvad ja nõuavad?! Kas pole siis kahepalgeline ja silmakirjalik?

Kuidas saab nii madalale laskuda nii isiklikul pinnal kui ka ametialaselt väljaõppe saanud inimeste poolt?

Otsige üles südametunnistus, korrake seadusepügalaid, toetuge faktidele, tunnistage neid, mäletage olnut ehk lähiminevikku ja ka väikese Eesti riigi minevikku, tunnistage AUSUST ja TÕDE, järgige ÕIGUST ja ÕIGLUST ja täitke oma ametipädevusest tulenevat kohustust Eesti riigi ja kogu rahva ees!

Ärge vanduge VALET ega väänake TÕDE! Õiguskantsleri amet eeldab väärikust, au, ametipädevust ja vastavust üks-ühele sõnale “ÕIGUS”!

See lühike kokkuvõte on minult hinnangu andmine Õiguskantsleri töö kohta Eesti riigis lähimineviku ehk olnu ja hetke põhjal!

Anne Anderson