Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Me oleme Ukrainaga, aga me ei ole Ukraina: neid peab aitama tegude, mitte loosungitega

-
07.01.2023
Vahel tundub, et Eestis oma elu enam ei elata, kõik tegemised on võõrastega seotud.
© UU

Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kommenteerib meedias kõlanud väidet: “Sest see on meie sõda. Ukraina armee on praegu meie armee, Ukraina inimesed on meie inimesed.”

“Ei, sõda Ukrainas ei ole Eesti sõda – tänu Jumalale ei ole meil praegu sõda! – ja Ukraina inimesed ei ole kohe kindlasti meie (s.t Eesti) inimesed.

Ukraina ja Eesti samastamine on täiesti kohatu, sest Ukraina on meist oluliselt erineva kultuurilise, religioosse ja etnilise taustaga maa, mis võitleb oma võitlust.

Eesti ja Ukraina samastamiseks kasutatakse kahte võrdlusmomenti – vastuseis vene imperialismile ja läänelikud väärtused.

Kuid ühine vaenlane või vastane ei tee veel Ukrainast Eestit ega Ukraina sõjast Eesti sõda. Äsja märkis kaitseväe juhataja Herem, et isegi Ukraina võidu korral ei kao oht Eestile mitte kuskile. Liitlased on vajalikud, ent lõppude lõpuks peab iga rahvas ise oma valikud tegema ja võitlused pidama.

Mis aga nn läänelikesse väärtustesse puutub, siis kujutavad need Lääne tõelise kultuuri ja usulise vundamendi vihkamist, radikaalset revolutsioonilist ideoloogiat, millel pole ei vabaduse ega tõega vähimatki pistmist.”

Selle taustal on paslik vahendada teadet, et välismaal elavad sõjaväeteenistuskohuslased ukrainlased peaksid end registreerima diplomaatilistes asutustes, nagu väidab allolev 30. detsembrist 2022 pärinev käskkiri. (Грудень – detsember).

See reegel oli juba enne, kuid valitsuskabineti otsus reguleeris selle nii, et kuni kolmeks kuuks välisriiki reisivaid kutsealused, ajateenijaid ja reservväelasi sõjaväelisest arvestusest ei eemaldata.

Lisaks teavitavad Ukraina välisdiplomaatilised institutsioonid selliseid kodanikke ajateenistuse või mobilisatsiooni algusest Ukrainas ning hõlbustavad nende tagasipöördumist mobilisatsiooni, sõja- ja eriperioodide ajal. Samas Ukrainasse sundnaasmisest veel juttu ei ole.

Seega kas Eesti teeb selles osas koostööd Ukrainaga või pigem asub vastu töötama, ehk varjama desertööre?

Loosungite “Eesti on Ukraina ja Ukraina on Eesti” karjumise asemel esitavadki Uued Uudised küsimuse – kas Eesti riik on valmis Ukrainat ka reaalselt aitama, saates sõja eest põgenenud mehed vajadusel tagasi koju, sest “Ukraina armee on praegu meie armee”?