11.01.2023
Tänane Eesti ei kanna enam seda vaimu, mille nimel võideldi Vabadussõjas.
Ühiskonnateadlane Peeter Espak kommenteerib sotsiaalmeedias ERR-is ilmunud lugu “Sõjaajaloolased: rahvuslike müütide asemel vajame kriitilist ajalookäsitust”.
“Seda teksti lugedes tekkis küll jube kummaline tunne. Mina olen Vabadussõja ajalugu õppinud ikka Eesti Vabariigi koolis ja just täpselt sel moel, nagu siin kriitiliselt soovitakse (nagu oleks kuskil seda õpetatud teisiti?) mina seda ajalugu ka õppisin. Mul tõesti ei tule meelde, et ühelgi mu ajalooõpetajal või ka ajalooõpikus oleks kuidagigi antud mõttekäikudega mitteühilduvalt ajalugu õpetatud:
“Lisaks eestlaste prismale peaks Vabadussõda mõtestama rahvuseüleselt ehk laiemas Euroopa ja maailma ajaloo kontekstis. Siis selgub, et Vabadussõda oli esimese maailmasõjale järgnenud jätkusõda, mille sarnaseid leidus mitmeid. See oli konflikt, mis tekkis lagunenud Vene impeeriumi territooriumil, mistõttu on see tihedalt seotud sündmustega, mis toimusid üle terve Venemaa.”
“On vähe seoseid mujal maailmas toimunuga. Näiteks Eesti kogemus Vene impeeriumi osana polnud impeeriumite ajastul sugugi nii eriline, kui on mõnikord püütud näidata. Kuidas uuritakse sõjaajalugu mujal maailmas – ka selle vastu pole piisavalt huvi tuntud.”
Kui aga kes iganes kajastab Eestis Eesti Vabadussõda Vene kodusõja jätkuna või lihtsalt rahvuslikus plaanis eestlastesse vähepuutuva sõjana – see on aga kas vene šovinist-imperialist või kommunistlik-imperialistlik ideoloog. Sest Vabadussõda oli selgelt “eestlaste sõda” võõrvõimu vastu, millele vastandusid esmalt kommunistlikud vene bolševikud ning teisalt ka vene valged imperialistid, kelle propagandanarratiivi osaks ongi Eesti Vabadussõja eesti rahva perspektiivist “mittetoimumine” ja selle kajastamine suurvõimude omavahelise arveteklaarimise või siis just kodusõjana.
Piirimäe lohutamiseks võib aga öelda, et vene sõdureid pole hetkel küll mitte kellelgi väga tarvidust dehumaniseerida. Tasub lihtsalt avada Youtube või mingi muu video- või helimaterjali sisaldav meedium ja vene sõdur saab oma dehumaniseerimisega hakkama niivõrd efektiivselt, et pärast tundub jões ujuv särg või ahven ka rohkem inimene. Seda ilma mingisugusegi kõrvalise taganttõuketa – nad saavad sellega ise hakkama nii, et 5-aastane laps ka mõistab:
“Piirimäe märkis, et vägivalla kujutamise teema on aktuaalne seoses Ukraina sõjaga. “Ühelt poolt mõistame sõjategevuse jätkamise vajalikkust Ukraina eesmärkide ja üldise julgeolekukeskkonna toetamise nimel. Teisalt peame suutma vältida totaalseid sõdu ja totalitaarseid režiime iseloomustanud vägivalla ülistamist ja vaenlase dehumaniseerimist. Ei tohi kaotada sidet Euroopa kultuuriruumis juurdunud humanismi ja patsifismiga.””
Etteheide, et “Näiteks pole Vabadussõda piisavalt uuritud naiste vaatenurgast, palju pole tähelepanu pööratud ka sõja igapäevaelule” on muidugi tõsine. Omalt poolt lisaks, et Eesti Vabadussõja ajaloo uurimises on veelgi suuremaks probleemiks mittebinaarsete inimeste perspektiivi puudumine ning pansooliste, androgüünsete ja polüamoorsete isikute eelistamine cis-normatiivsusele.
Kuid pakun, et aastal 1927 valminud Eesti film “Noored kotkad” annab ka naiste vaatenurgast üpriski tõetruu pildi. Võib eeldada, et suur osa emasid ütlesid: “Pojakene, ära sina küll mine sõtta!” ning need, kes sõjast tagasi tulid, tegid juurde rohkelt lapsi ja siis suures koguses lasti “teise rahva perspektiivi esindavate jõudude” poolt perioodil 1940. aastast alates maha või saadeti hea õnne korral Siberisse. Kuniks tuli jälle vabadus tagasi ja me võisime oma ajalugu taas uurida oma enda perspektiivist, mis nüüd tundub olevat kahtluse alla seatud.
Aga igal juhul suur kivi kukkus südamelt, et kõige selle peale mõeldakse! Sest mis saaks Eesti rahvast ilma kõige selleta.”