12.01.2023
Eesti piiri kaitsmisesse peaks suhtuma tõsisemalt.
Kaja Kallas kiitles mõne aja eest reformierakondliku “avatusega” ja kritiseeris ekrelikku “tigedat suletust” – aga rahvuskonservatiivide võimule tulles võib kindel olla, et vähemalt sõjakurjategijad ei saa vabalt siin ringi liikuda ega hakkagi siia pürgima.
Sellel nädalal algas Soomes apellatsioonikohus arvatava sõjapealiku Gibril Massaquoi üle, keda süüdistatakse Libeeria kodusõja ajal toime pandud sõjakuritegudes ja kes saabus Soome 2008. aastal. Seni on mees õigeks mõistetud, sest tema süüd ei suudeta tõestada.
Saksamaa meedia kirjutas mõne aja eest Islamiriigis seksiorjaks tehtud jeziiditarist, kes saabus Saksamaale ja kohtas seal üht oma piinajat, kes oli sinna saabunud pagulasena. Lõpptulemuseks oli see, et noor jeziidi naine sõitis tagasi Iraagi kurdide kontrollitavale alale, sest kartis Saksamaal oma elu pärast.
Nüüd kirjutab Postimees: “Möödunud kuudel Venemaa algatatud sõja eest Eestisse põgenenud ning siin Postimehe usutletud ukrainlased on edastanud teavet, et nii mõnedki nende kaasmaalased, kes on okupantidega koostööd teinud, on samuti Eestisse ilmunud.”
Selles pole midagi kummalist: Kaja Kallase valitsus on ukrainlaste Eestisse saabumise teinud sedavõrd lihtsaks, et siia saavad tulla ka need, kes Ukrainas olid teisel poolel. Eriti jabur on see, et “sõjapõgenikud” saabuvad agressorriigi kaudu ja keegi ei pea seda Eestis ebanormaalseks – ka Eesti jõustruktuuridele ei tundu nagu pähegi tulevat, millised võimalused see Vene FSB-le annab.
Uutel Uudistel pole andmeid, kui palju on hetkel Eestis Ukraina põgenikke, kuid kui neid oli umbes 60 000, siis ajutist kaitset oli taotlenud keskmiselt 2/3 siiatulnutest. Miks 20 000 väidetavat ukrainlast ei taotle endale staatust, mis legaliseeriks nende siinoleku ja annaks võimaluse saada toetusi? Kas need pole järsku inimesed, kes kuidagi Ukraina vabadusvõitlusega ei haaku?
PPA kirjeldab küll seda, kuidas nad üritavad “valesid” ukrainlasi leida, aga see toimub ju vaid idapiiril ja võib arvata, et tõelised vaenlased läbivad selle sõela edukalt. Lõunapiiri kaudu tulijaid ei kontrollita ja kui nad riigivõimuga suhtlemist väldivad või selle minimaliseerivad, siis saab siinse suure ukraina kogukonna sees julgelt elada.
Uued Uudised on vahendanud päris mitme inimese arvamusi, et paljude Eestisse saabunud “ukrainlastega” pole võimalik nö koos Putinit sõimata – nad lihtsalt ei haaku teemaga, mis näitab, et sõdiva Ukraina patrioodid nad küll pole.
Läänelik “avatus” on naiivne, sest see eeldab, nagu oleksid kõik põgenikud ausad ja samas õnnetud. Tegelikult panevad kõik migratsiooniprotsessid liikuma ennekõike nii kurjategijad, kel on omal maal kitsaks läinud, kui ka seiklejad ja hea elu otsijad, kusjuures just nemad ummistavad põgenike vastuvõtusüsteemid nii, et tegelikud õnnetud sõjapõgenikud sageli ei jõuagi nendega konkureerida.
Lisaks soodustab kurjategijate liikumist läänelik poliitkorrektsus, kus pagulastes on keelatud kahelda: paljud jõustruktuurid hoiduvad põhjalikumast kontrollist, sest kardavad eksituse korral saada kaela rassismisüüdistuse. Manchesteri pommiplahvatus sai teoks just seetõttu, et turvamees küll märkas tõmmut seljakotiga meest, kuid otsustas teda mitte tülitada, sest kartis just hilisemat rassismisüüdistust, kui kotis pommi pole. Aga oli.
Eestis pole PPA jõupingutustest kasu, kui üldine mentaliteet ütleb, et ukrainlastes kahelda ei tohi. Seda kasutavad aga ära kõik need Konstantin Rubtsovid, kes Kaja Kallase “avatud Eestis” putinistidest ukraina patriootideks ümber kehastuvad.
Uued Uudised