13.01.2023
Kalle Mälberg
Teisipäeval suri sõjajärgne esimene Kaitseliidu ülem ja Kaitseliidu auliige Kalle Istvan Eller (07.05.1940-10.01.2023).
Kuuekümnendate lõpuaastatel Tartu ülikooli kohvikust oli Artur Alliksaar välja visatud, noorem rahvas (Jaan (JohnnyB) Isotamm, Jaan Unt, Olev Remsu(jev), Hannes Varblane, Leelo Tungal, Peeter ilus, Peep Gorinov–Ilmet, David Vseviov, Rein Ruutsoo, Rein Veidemann, Jüri Adams, Kalle Eller…) sagis peahoone „seminarka“ ja Marienburgi õllefossa vahet. „Werneris“ istusid vanemad, eestiaegsed mehed – Ain Kaalep, Ülo Torpats, Paul Ariste, Richard Kleis, Elmar Ilus, Valmar Adams…. Aegajalt seguneti ning vanadelt kandus noortele eestiaegset hõngu. Punaste ainete „marksumaja“ keldris haukusid nobelist Ivan Pavlovi füsioloogiapraktikumi koerad, kitsukesse kambrisse oli pesa teinud „sotsialismileeri kõige lõbusam barakk“ – Ülo Vooglaiu sotsioloogialabor, kus istus vaikiv sünge habemik – Aleksandr Solzenitsõn, kes redutas Vasulas „Gulagi Arhipelaagi“ kirjutada. Põhjala asumiselt tuli ülikooli peahoone auditooriumi oma luulet lugema paguniteta vene sõdurisinelis Jossif Brodsky. NB! Kolm nobelisti korraga Tartus!
Brodskyga suundusid Toomemäele viina jooma Hannes Varblane ja Kalle Eller. Korralikud kodanikud läksid koju.
1972. aastaks oli ülikooli rektoriks määratud Arnold „madrus“ Koop lämmatanud sotsioloogialabori ja keelanud üliõpilaspäevad (siinkirjutaja, orgkomitee esimees, sai tarvilisel viisil karistatud).
Omakirjastatud käsikirjad levisid laialt kuni inglise keelt õppiva Kalle Elleri essee „Maa-Rahvast“ leidis Arnold Rüütli mõistlikus Eesti Põllumajanduse Akadeemia ajalehes 1972. aastal mõttevahetusena äratrükkimist. Otsekohe lisasid teemasse hagu Jaan Kaplinski, Villem Alttoa, Ain Kaalep, JohnnyB, Jaan Unt ja Veljo Tormis. Paul-Eerik Rummo kirjutas luuletuse „Miks ma välismaale ei põgene?“. Pelgast „mõttevahetusest“ oli puhkenud vaimuvirge vastuhakk võimudele, mis kajas kaugemale kohvikuseintest. Jutt sellest, et maarahvas ei tihka enam olla, kadakasaksana oled ikka „undeutsch“. Ümberlõikamine ei õnnestu ka nüüd, nagu Mihkel Mutt pajuinglissiks pürgijaid naerutab. Olime saksa, siis vene ja nüüd inglissi tüve ja koore, alasi ja haamri vahel, ikka ja jälle õhuakna käepidemeid käest kaotamas ja uuesti leidmas…
Kalle Eller kirjutas pool sajandit tagasi, kuidas maakeelt kõnelevast pasteldes maarahvast ei saanudki saksastunud saaparahvast, hoopis saadi eestlasteks. Mis sest, et laulupeol lauldi saksa laule ja õllesaalis „Õllepruulijat“ ning tänane „Eesti Laul“ on hoopis võõrkeelne. Kristjan-Jaak nimetas ennast uhkelt maarahva laulikuks. Mis meilgi üle jääb.
Aitab pisipürjelite, sakslaste ahvimisest, nooreestlased nõudsid rohkem „euroopalist“ kultuuri. Üle Berliini Pariisi, vaat sinna!
Viimasel hetkel õnnestus Vene ja Saksa vahelises tühimikus oma riik ära teha. Hakati nimesid eestistama, otsiti oma pärisjuuri, kaunistati talud kolme koduvärviga… ja kapselduti endasse, usuti oma tarkust, ei suudetud liitu luua soomlaste ega lätlastega. Lollisti anti kõik käest.
Raske oli taas võimaluste avardudes veenda vastalisi ja tasalülitajaid Eesti riigi järjepidevuses, aga viimasel tunnil siiski lepiti kokku – kolonel Kalle Eller nimetati eksiilvalitsuse poolt 1987. aastal Järvakandis taastatud Kaitseliidu ülemaks. Kalle jäädvustas hetke, ei jäänud rivimeheks pikalt – tema asi oli põhimõtteid ja aateid külvata.
Karula metsade kaitsest sai Kalle Elleri ja Kaido Kama eestvõttel rahvuspark, innustati ellu Maavalla Koda, põlisrahva keelte asju aeti programmilisel. Kalle ruttas ühelt kokkusaamiselt teisele, innustas ja jagas mõtteid. Kirjutasin raamatusse „Perävald, Maailm omaette“ 2003. aastal mitmeid Kalle mõtteid muistsest Maavallast, Perävallast ja Vesivallast… Kalle Elleri luulekogus „Bärsärk“ (Ilmamaa 2001) on read: „Lööme seni ja kui enam emme jaksa,/ikka lööme veel langenust peast…/Ja ehkki ma muutun mullaks,/on seegi mu kodumaani pind“.
Jää hüvasti, sõber ja kamraad!
Kalle Mälberg, vabaakadeemik