Eestis on lisaks osale venekeelsetest tõenäoliselt umbkeelne ka ingliskeelne kogukond

Kolm aastakümmet pärast taasiseseisvumist näitab Eesti omariiklus nõrgenemise märke, millele viitavad eesti keele positsiooni nõrgenemine ja venestamise tugevnemine – kui riigikeelt peab nüüd ikka veel kaitsma, on miski väga valesti läinud.

Eesti keele positsiooni osas on peamine murekoht siinne venekeelne kogukond: osa sellest lausa vihkab ja põlgab riigikeelt, näidates seda ka välja, teisele osale venelastest aga pole riigikeelt lihtsalt vaja läinud, nende elukeskkond ongi venekeelne.

Mõlemad venekeelse kogukonna tendentsid on vaid tugevnenud, kuid eriti ohtlik Eesti omariiklusele on venekeelse keskkonna kiire laienemine. Ühest küljest soodustab seda Reformierakonna algatatud venekeelse võõrtööjõu massiline sissevedu endisest Nõukogude Liidust (mis kinnitati välismaalaste seaduse lahjendamisega), teisalt aga sama erakonna algatatud kontrollimatu ukrainlaste sisseränne, kusjuures viimastel on Eestis väga lihtne ka eesti keeleta hakkama saada, neile andestatakse sõjapõgeniku staatuse tõttu ka umbkeelsus.

Olukorra teeb veelgi raskemaks see, et ega ka Läänest tulijad eesti keelt õppima kiirusta. See, et Bolti-Wolti töötajaskond toidukulleritest taksojuhtideni eriti riigikeelsed pole, on juba ammu teada. Samas aga kirjutas hiljuti ka kolumnist Piret Kivi sellest, et suur osa lääne poolt siia saabunutest on tõenäoliselt (inglis)umbkeelsed.

Eestis on suur hulk ülikoolide õppejõude, rahvusvahelistes firmades töötavaid juhte ja spetsialiste, nõustajaid ja ei tea keda veel, kes tõenäoliselt eesti keelt ei oska ega ka õpi – nad saavad siin edukalt inglise keelega hakkama. Kui kuulata kas büroodes või ka tänavapildis, kui nooremapoolsed eestlased vestlevad siin elavate ja töötavate välismaalastega sundimatult inglise keeles, võib eeldada, et igal pool, kus Eesti on rahvusvahelistunud, on töökeeleks inglise keel ning sisserändajad eesti keelt ei valdagi. Neilt seda ei nõutagi, olmes aga saavad võõrad samuti inglise keelega hakkama.

Kindlasti ütleb nii mõnigi, et mis selles halba on. Aga samas kui venelased ei õpi eesti keelt, levib riigikeele oskamatus ka läänepoolsete sisserändajate seas ja seal turgutavad eestlased ise seda kaasa. Helle-Moonika Helme on öelnud, et eestlased tunnevad oma keelteoskuse üle nii suurt uhkust (eriti inglise keele oskuse üle), et lähevad võõrastega rääkides kohe võõrkeeltele üle, aga oma eesti keel jääb tahaplaanile.

Keelteoskus on väga hea, aga see ei tohi muutuda lömitamiseks suurkeelte ees, Eestis aga on märke sellest küllaga. Kui rahvusvahelistes firmades võibki töökeeleks olla inglise keel, siis kui töötajad kogunevad Eestis koos peredega jõulupeole või suvepäevadele, siis oleks tore, kui ka välismaalased räägiksid pisut riigikeelt, seda lugupidamisest kohaliku rahva vastu. Siiski on karta, et eesti keele rääkijaid on vähe.

Viimasel ajal räägitakse palju sõjast. Kui Eestisse peaks juba reaalne sõjahingus jõudma, siis tõenäoliselt sõidab enamik siinsetest lääne poolt tulnud välismaalastest ära koju, neid ei seo Eestiga ju tegelikult miski. Kui nad õpiksid eesti keelt ja leiaks ka neid eesti sõpru, kes inglise keelt ei oska või räägivad seda tihedamaks suhtlemiseks kehvasti, siis tunneksid nad ennast selle maaga rohkem seotuna. Praegu on Tallinn neile vaid üks multikultuurne linn, kus saab inglise keelega hakkama, nagu ka Londonis või New Yorgis.

Ja nagu ikka, sõltub palju meist, eestlastest. Kui me austame oma keelt ja väljaspool ametlikku suhtlemist proovime ingliskeelset rahvast eesti keele juurde tuua, saavad neist eestlastele veel paremad sõbrad. Praegu aga seda ei toimu, mida tõestas mõni aeg tagasi uudis, et Tallinna kesklinna valitsus tahab luua ingliskeelset veebikeskonda välismaalastele, et nad oleksid siinse eluga kursis – nii võetakse neilt motivatsiooni eesti keelt osata.

Saksamaal ja Prantsusmaal aga oskavad riigikeelt ka need üle Vahemere tulnud parema elu otsijad, kes elavad riikide sotsiaalsüsteemi kaelas – seal on keeleoskus lihtsalt paratamatuks muudetud.

Uued Uudised