Malle Pärn: meil on kevadel valida, kas meie elu hakkab suunama rahvaerakond või rahaerakond

Vaatasin riigikogu infotundi.

Jüri Ratas eksib, EKRE liikmete protseduurilised küsimused olid kõik asjakohased ja vajalikud, sest ka riigikogu liikmel peab olema võimalus ennast kaitsta, kui minister teda avalikult televaatajate ees laimab ja halvustab. Infotunnis peab minister vastama riigikogu liikmete küsimustele, – kui ta seda ei tee, kui ta küsimusele vastamise asemel hakkab üleolevalt küsijat ja tema maailmavaadet halvustama, siis peab esimees ta korrale kutsuma.

Riigikogu esimees peaks ka ise küsijaid ministrite rünnakute eest kaitsma. Ratas ei ole seda kordagi teinud, välja arvatud ehk paaril korral, ent siis on ta ikka manitsenud ka küsijat. Riigikogu liikme küsimus ministrile ei ole ministri ründamine, aga ministri halvustus kas isiku või terve erakonna kohta ON ründamine!

Meie seelikuvalitsus on kujundanud infotunnid rohkem nagu poksivõistlusteks, aga selles ei ole süüdi EKRE. Saamatu valitsus, kelle juhtimisel meil kogu elukorraldus kiirelt allamäge liugleb, tahab oma väe ja võimuga piirata opositsiooni õigusi, sulgeda kriitikute suu. Ja kui nad seda ei suuda, siis teevad nad kõik, et opositsiooni mainet rahva silmis alla kiskuda, nagu ikka, laimu ja valedega.

Sest, olgem ausad, mõistlikke argumente EKRE maine lõhkumiseks ei ole esitanud ükski minister. Nende relvadeks on nende endi keskpärane käsitöö, nende endi üles puhutud pseudoskandaalikesed, veeklaasi tormid, mida ükski terve mõistusega inimene tõsiselt võtta ei saa. Mis on ometi tüütuseni korduvalt ära seletatud ja tühjaks tehtud.

Ma aina imestan, kust küll tulevad ikka veel need inimesed, kes ei suuda nende valesid läbi näha. Või on nad kõik ise samasugused valetajad? Ilmselt on.

Riigikogu ongi kutsutud ja seatud valitsuse tegevust analüüsima ja kaaluma ja oma valijaid valitsuse omavoli eest kaitsma, – ja kui opositsiooni meelest on valitsus teinud midagi valesti, siis on igal liikmel õigus seda avalikult välja öelda ja ministritelt aru pärida. See on üks demokraatia komponente.

Kui minister hakkab kriitikut isiklikult (poliitiliste vaadete pärast) halvustama (diskrimineerima), siis näitab ta sellega, et ta ei sobi oma ametisse. Tal ei ole oma tegevuse õigustamiseks midagi öelda. Ta lööb vastasmängijat, sest ei saa pallile pihta.

Kas just see ei ole see müütiline „vihakõne“, mida liberastid ise nii kangesti karistatavaks tahavad teha? Halvustamine poliitiliste vaadete alusel?

Läänemets aina kordas, et sotside demokraatia on väga teistsugune kui EKRE demokraatia. See on tõsi.

Aga sellest on kahju, sest see näitab, et meil tegelikult demokraatiat ei olegi – kui mingi osapool poliitikas ei tunnusta teise osapoole temaga võrdset vabadust tegutseda ühiskonnas oma maailmavaadete ja poliitiliste veendumuste kohaselt, ja kui see osapool on võimul ning kasutab oma võimu teise poole allasurumiseks ja demoniseerimiseks, siis on meil tegemist küll millegi muuga kui demokraatiaga. See on režiim. Koloniaalvõim.

Aga hea, et Läänemets selle avalikult välja ütles. Nagu seda on ka korduvalt välja öelnud reformarid. Ka oma tegevusega on nad tõestanud, et „liberaalne“ demokraatia ei ole üldse demokraatia.

EKRE aga ei ole teinud mitte midagi, mis oleks väljunud demokraatia raamidest. Nii et kui meil on erinevad demokraatiad, siis on ainus õige demokraatia EKRE poolel.

EKRE demokraatia tähendab seda, et igaühel on õigus oma vaateid ja seisukohti väljendada, et erinevate vaadetega inimestel on võrdsed õigused ja poliitika eesmärk on saavutada mõistlikke kokkuleppeid nende erinevuste vahel. Õige poliitik ja demokraat lähtub oma tegevuses riigi seadustest ja rahva heaolust, mitte isiklikust kapriisist või kellegi omakasust.

Sotside demokraatia, nagu nende tegevusest välja paistab, keelab või mõistab hukka kõik tema vaadetest ja seisukohtadest erinevad või tema tegevust arvustavad mõtteavaldused.

Rahvas on riigikogu liikmed Toompeale valinud, ja mitte mingi Läänemetsa väljamõeldud „EKRE demokraatia“ põhjal, vaid ikka sellel, mis meil nii-öelda eksisteerib, mida sotsidki demokraatiaks nimetavad. Kandidaadid ei ole varjanud oma kavatsusi ja vaateid valijate eest, vastupidi, nad on neid kõikepidi püüdnud valijatele teatavaks teha. EKRE valijad ei ole sotside valijatest halvemad! Nad on „samapalju“ inimesed!

Demokraatia tähendab seda, et opositsioon ja võimulolev koalitsioon on inimlikult võrdsel tasandil. Ja muidugi oleks ideaalne, kui nad töötaksid koos, ühes suunas, mitte ei sõdiks üksteise vastu. Arukas inimene on ikka huvitatud ka sellest, millisena paistab tema tegevus teistele, samuti on ta avatud kriitikale, sest arukas kriitika osutab ju vigadele, mis tegijal muidu võivad jääda tähele panemata. Laim ja halvustus aga ei ole kriitika. Need tuleks küll poliitikast välja visata.

Sots ehk ei saa ise arugi, et ta kasutab laimu ja valesid, sest tema usu dogmade järgi on need tõed – tema elab ju tõejärgses ühiskonnas. Tema vist usubki, et EKRE on saatanlik koletis, kes tahab kõik hea maailmast ära hävitada. Nagu lapsed usuvad muinasjutte ja jõuluvana.

Või on temasse nagu robotisse sisestatud programm, mille peamine eesmärk on maha tampida kõik, mis segab seksualistliku koloniaalrežiimi kehtestamist?

Või elamegi nagu ulmefilmis, kus kurjad tulnukad on paljude inimeste kuju võtnud ja püüavad Maa tsivilisatsiooni hävitada, et meie koduplaneet üle võtta?

Kaja Kallas on läinud oma avameelsuses isegi kaugemale. Tema on välja öelnud, et tema elab hoopis teises Eestis, mitte selles, milles elab EKRE. Ja milles elab eesti rahvas. Kaja elab heaolu-Eestis, kus elab ka reformierakonna valija ja toiduahel. Selle Eesti on nad väga osavasti kõigi nende aastatega (ja maksumaksja raha eest) üles ehitanud.

Ma ei ole mitte kunagi usaldanud reformierakonda. Juba nimi näitab, et tegemist on sellise grupiga, kes tegelevad rahva kihistamisega. Minu jaoks on see alati olnud rikaste partei, aga rikkus teatavasti rikub inimese ära. Enamasti. Sest süües kasvab isu. Me näeme seda ju praegu väga selgelt, kuhu see rahaerakond on välja jõudnud.

Reform ei tähenda ju tingimata edasiminekut, arengut paremuse poole, vaid elukorralduse äramuutmist. Ja seda on aina tehtud. Paraku on meil ka paljud head, hästi toimivad asjad ära muudetud. Halvemaks.

Reform võib olla rahvale kahjulik, koguni hävitav. Partei nimes võiks siiski sisalduda maailmavaateline nüanss, mingi kindel eetiline alus, millest see grupp inimesi oma tegevuses lähtub. Ma ei soovita usaldada erakonda, kellel pole eetilist alust.

Mingis mõttes oleme me kõik justnagu kammitsas hobused, kuskil tehti meie poliitikas mingi suur viga ja kalduti kursist kõrvale, nüüd peksleme tormilainete käes, ei jõua ega jõua sinna heaolu sadamasse, kuhu me alguses kursi võtsime.

Kuidas me sellest ummikust kord välja pääseme, kui me üksteist üldse ei austa ega kuula, seda ma ei tea. Kuskilt peab mingi hoovus ometi tulema, mis meid lahti lükkab?

Meil on kevadel valida, kas meie elu hakkab suunama rahvaerakond või rahaerakond. Ja – paraku – mitte selline rahaerakond, kes rahvale raha jagab, vaid selline, kes rahvalt raha ära võtab.”

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist näitleja, teoloog ja kolumnist