22.01.2023
Ainult EKRE seisab veel Eesti rahvusriigi eest.
Kui küsida, mis vahe on rahvuskonservatiividel ja liberaalidel, siis esimesed ei loovuta kunagi põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärki, aga liberaalid a) teevad mõnest põhiseaduse paragrahvist hereesia b) tühistavad kasvõi preambulas seatud eesmärgi, tehes sh näo et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem.
Liberaalidel on põhiseadust nii kaua tarvis kui on vaja õigustada a) mitte anda rahvale õigust otse president valida, b) kui on tarvis kaitsta demokraatia sildi all vähemusi. Näeme, mismoodi 1938. ja 1992. a. põhiseaduse vigade abil on loobutud põhiseaduse preambulas seatud eesmärgist: eesti rahva elus püsimine tema etnilisel asumaal ning omariikluse arendamine!
Küsigem, miks on riigivanem Pätsu vaikiva ajastu järgses põhiseaduse preambula lause sees kirjas „Eesti rahvas“ nõnda et „Eesti“ kirjutatakse suure tähega, mis tähendab, et siin on silmas peetud kõiki alaliselt elavaid inimesi. Kas „Eesti“ toonitamine hoidis ära 1940 a. riigipöörde?
Kui 1920. ja 1934 a. põhiseaduse §1. ütleb et Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes, siis 1938 a. põhiseadus, mida mh ei võetud vastu rahvahääletuse teel, annab edasi §1. nõnda, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Need sõnastused omavad eri tähendust sh on 1992 a. põhiseaduse esimeses paragrahvis lisatud, et Eesti on lisaks sõltumatusele ka demokraatlik. Võiks ju ütelda, et enam patriootlikumaks minna ei saa, kuid kriitikuna tuleb tõdeda, et muudatustega on lahjendatud põhiseaduses sätestatud eesmärki – suveräänsus on küsimärgi all ja demokraatiat ennast on 3 korda vähem, kui seda nägi ette vabadussõjalaste koostatud põhiseadus.
Rahvuskonservatiividena oleme kohustatud kaitsma preambulas seatud eesmärki ja rekonstrueerima põhiseaduse. Preambula sõnastuse tagasi muutmine ei muuda eesmärki ennast, vastupidi, see vaid kindlustab eesmärgi. Samuti ei tohiks me karta muuta tagasi põhiseaduse esimest paragrahvi, mis ütleks et Eesti on rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes.
Põhiseadusliku korra taastamisest pole valimisprogrammis juttu, kuid igaüks peaks mõistma et see on tegelikult valimiste põhiküsimus – kas me taastame 1934.a. või 1992.a. aasta põhiseaduse, on teisejärguline küsimus – põhiküsimus on selles, kas preambulas seatud eesmärk peale 5. märtsi veel aktualiseerub.
Kenno Põltsam