Eesti E-valimiste süsteem ei ole usaldusväärne. See naeruvääristab Eesti kui demokraatliku ja ausa riigi kuvandit. E-valimiste suurim probleem pole mitte tehnoloogiaga seotud, vaid põhimõtteline.
Eesti e-valimised ehitati ümber ID kaardi. Kaart oli nagu nööp, mille külge õmmeldi pintsak. Digitaalne allkirjastamine andis võimaluse kopeerida kirja teel hääletamise süsteem elektroonilisele kujule. Iseenesest andekas idee ja huvitav katseprojekt, kuid reaalse kasutamise seisukohalt kahtlane.
E-valimiste suurim probleem on see, et ID kaart ei ole inimene. Kui tähtsate otsuste kinnitamiseks on alati nõutav inimese füüsiline kohalolek ja tema käega antud allkiri, siis ID kaarti saab kasutada igaüks, kelle käes see koos PIN-koodiga on.
Meile sisendatakse, et me kasutame e-valimisi, kuna Eesti on erakordselt arenenud digiriik ning teistel rahvastel puudub vastav tehnoloogia. See on muidugi piinlik enesekiitus. Kiipkaart leiutati üle 50 aasta tagasi [1] ja neid on kasutatud ammu enne Eesti ID-kaardi kasutusele võtmist. Kiipkaardis, elektroonilises allkirjas ega krüpteerimises pole midagi enneolematut. Omal ajal oli isegi probleem Eesti ID kaardi ja olemasolevate süsteemide sidumisega, kuna meie kaart ei järginud üldlevinud standardeid.
Kui teised mingit asja ei tee, siis võib see põhjusega olla. Inimesed ei hüppa katuselt alla mitte seepärast, et nad seda teha ei oska, vaid aruka ettevaatuse tõttu. Ka ID kaardi puhul rakendatakse arukamates riikides põhjendatud ettevaatust [2]. Mujal saadi aru, et kaardi kasutamine valimiste puhul avaks tee lõpututele vaidlustele ning lõppkokkuvõttes valimiste usaldusväärsuse kaotamisele. Eestis valiti teine tee. Siin lihtsalt tehakse nägu, et probleemi pole olemas.
Asja sisu mõistmiseks teeme lihtsa mõttelise eksperimendi. Kujutleme olukorda, kus keegi tuleb valimisjaoskonda, näpu vahel terve suguvõsa isikutunnistused, ja avaldab soovi kõigi eest hääletada. Kas tal lubatakse seda teha? Ei lubata, kuna see rikuks valimistele seatud reegleid– üks inimene, üks hääl, ilma kellegi poolt mõjutamata.
Kas e-valimiste puhul saab mitme inimese nimel hääletada? Vabalt saab. Seda ei takista miski peale leebe manitsuse, et niimoodi pole ilus teha.
Teada on, et noored pereliikmed, kes “arvutit oskavad”, annavad vanemate sugulaste eest hääli. On kõlakaid, et mõned aktivistid pakuvad vanainimestele hääletamise osas lausa abi. Isegi tagasihoidliku hinnangu alusel on meil tuhandeid inimesi, kellel pole mitte üks, vaid mitu häält, seeläbi ebaõiglane võimalus valimistulemust meelepärases suunas kallutada.
Antud probleem seletab mitmeid anomaaliaid, mida ametlikult uurida ei taheta. Näiteks eakate inimeste märkimisväärne osavus e-hääletuse kasutamisel. Kui muidu kurdetakse, et vanainimesed ei saa internetis selle ega teisega hakkama, siis e-valimiste puhul ollakse nagu ümber sündinud. Äpi allalaadimine, käivitamine, kasutajaliideses orienteerumine, ID kaardi kasutamine, valiku tegemine ja digiallkirjastamine käivad vanainimeste käes müstilise kiirusega [4]. Samuti väärib märkimist teatud erakondade ja kandidaatide erakordne häältesaak, mis mõnes ausamas riigis anomaaliana kvalifitseeritaks ning uurimise alla võetaks. Aga mitte meil.
Juba aastaid on teada hooldekodude probleem. Paljudes neist kehtib süsteem, kus hoolealuste ID kaardid koos PIN koodidega asuvad juhtkonna šeifis, et vajaduse korral saab teha pangaülekandeid jm. vajalikku. Mis takistab poliitaktivistist töötajal võtta ja nende ID kaartide abil e-hääli anda? Sisuliselt mitte miski. Vahele jäämise oht on nulli lähedane, häältesaak aga märkimisväärne.
Et hooldekodude probleemi ulatusest aru saada, võtame arvesse, et hooldekodusid on meil umbes 150 ja hääleõiguslikke hoolealuseid on seal hinnanguliselt üle 7000 [3]. Kui tavaliselt aetakse taga üksikuid hääli, siis need arvud peaks meid kõiki päris sügavalt mõtlema panema. Kas asja on uuritud, midagi häälte vasakule libisemise vastu ette võetud? Loomulikult mitte.
Ülaltoodu aitab mõista, miks paljudes riikides interneti kaudu hääletamist ei kasutata [2]. Võimetus tuvastada, kes tegelikult hääle annab, nullib valimiste mõtte. Demokraatlike valimiste kahtluse alla seadmine on mujal piisav põhjus selleks, et e-valimisi isegi mitte kaaluda. Kui Eesti tahab kuuluda mitte kahtlaste diktatuuride, vaid demokraatlike riikide hulka, siis peaks ka meie tõtt tunnistama ja ebausaldusväärsest e-hääletusest loobuma.
Kuni võimuesindajad seda teha ei kavatse, saab igaüks ohjad enda kätte võtta ja anda oma hääl valimisjaoskonnas. Mida vähem hääli kahtlasele e-valimiste süsteemile usaldada, seda tõenäolisem on usaldusväärne tulemus.
(Järgneb)
Karl Olaf Rääk
Endine Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri nõunik e-valimiste valdkonnas
28 aasta pikkune tarkvara arenduse ja juurutamise kogemus
Viited:
[1] Smart Card
https://en.wikipedia.org/wiki/Smart_card
[2] Electronic voting by country
https://en.wikipedia.org/wiki/Electronic_voting_by_country
[3] NB! Viimased statistika andmebaasist tuvastatavad andmed on pärit 2011. aastast. RL0728: ASUTUSLEIBKONDADE ALALISED LIIKMED ASUTUSE (INSTITUTSIOONI) LIIGI, SOO, VANUSERÜHMA JA RAHVUSE JÄRGI, 31. DETSEMBER 2011
https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvaloendus__rel2011__leibkonnad/RL0728/table/tableViewLayout2
[4] Heiberg S( 1 ), Parsovs A( 2,3 ), Willemson J( 4 ). _Log Analysis of Estonian Internet Voting 2013–2014_. Vol 9269. Springer Verlag; 2015.
https://pdfs.semanticscholar.org/baef/94791fad738dbe655a06139fc7ddf9de7824.pdf