23.01.2023
Sotsialistid vihkavad kirikuid ja seetõttu võib ka Läänemetsa mõista, miks ta Vene kodanike asemel nunnadega tegelema hakkas. Pilt on illustratiivne.
Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias sellest, kuidas “liberaalse demokraatia” raames lubatakse väljendada ainult seisukohti, mis toetavad liberaalset agendat, kristlikud põhimõtted aga tembeldatakse sageli lausa kuriteoks.
“Kirjutasin Meie Kirikusse artikli, et teatud erakondade valimisprogrammides on punkte, mille poolt kristlased ei saa ilma pattu tegemata (s.t Jumala vastu eksimata) hääletada. Progressiivid on läinud kihevile. Huvitavaid seisukohti ja etteheiteid kõlab.
Etteheide: kirik trügib või sekkub poliitikasse (nagu Poolas, Ungaris ja Putini Venemaal). – Kas ühiskonnaelu küsimustes võivad arvamust avaldada ainult poliitikud või parteide liikmed? Me pidime ju elama liberaalses demokraatias, kus kaasatakse kõiki ühiskonnaliikmeid ja kus pidi arvesse võetama kõiki seisukohti? Või on kristlased välja arvatud? Nemad ei tohigi avalikus arutelus osaleda?
Etteheide: Eesti on ilmalik riik (aga teie kui kristlased sekkute poliitikasse). – Sarnane eelmise etteheitega. Jääb mulje, et usklikud ei tohi ilmalikus riigis ühiskondlikel teemadel oma seisukohta avaldada; istugu kodus ja palvetagu seal omaette. Seevastu Eesti põhiseaduses on sätestatud: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“ (§ 45)
Sapine märkus: pärast valimisi läheb kirik Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsuselt raha kerjama. – Kas maksumaksja raha ja üldse kogu Eesti riik kuulub Reformierakonnale, sotsidele ja Eesti 200-le? Kirikutel või üldisema mõistega usulistel ühendustel on õigus küsida avalikult võimult toetust nt kultuuripärandi hoidmiseks täpselt samamoodi, nagu teiste valdkondade esindajatel (haridus, sport, kultuur jne). Kerjata saab üksnes võõrast raha, kuid koguduseliikmed on avaliku raha omanikud nagu kogu ülejäänud ühiskond. Meie kõigi maksudest peetakse seda riiki üleval.
Kokkuvõtteks. Asi on pigem selles, et n-ö valesid, tagurlikke seisukohti ei või väljendada. Kui kiriku esindajad või individuaalsed kristlased kiidavad kaasa progressiividele, on see muidugi lubatud ja teretulnud. Keegi ei meenuta, et ilmalikus riigis peavad kristlased vait olema. Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsus võiks neile edumeelsetele isegi veidi toetust anda.
Ceterum censeo, see on tõesti ka kristlaste kui valijate kätes, kas järgmise valitsuse moodustavad Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid. Või siis mitte.”