Aasta alguses arvati EAL-i liikmete hulgast välja paadunud estofoob ja dozoorlaste sabas sörkija Dmitri Klenski, sest isegi selle üliliberaalse organisatsiooni mõõt sai täis ja saadi äkki nägijaks: „Klenski on tõsiselt kahjustanud EALi mainet“.
Nagu kunagi ütles Mihhail Gorbatšov, „protsess on käivitunud“ (процесс пошёл): protesti märgiks Klenski kingasaamise vastu astus ajakirjanike liidust välja ka Yana Toomi büroo töötaja Margarita Kornõševa. Tark tegu, sest EAL oleks pidanud teda ammu välja viskama, aga nüüd jäi putinlasel vähemalt uksega paugutamise lohutus.
“Teatan, et protestiks Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse otsuse vastu arvata tuntud ajakirjanik Dmitri Klenski EALi liikmeskonnast välja lahkun organisatsioonist. Pean kahetsusega nentima, et Eesti Ajakirjanike Liidu juhtkond muutis organisatsiooni võimu käepikenduseks, teisitimõtlemist riivavaks poliitiliseks struktuuriks, mis ignoreerib vaba ajakirjanduse eksisteerimispõhireegleid ja mida endast lugu pidav organisatsioon, mis kaitseb sõna- ja arvamusvabadust nind ajakirjanikke, endale lubada ei tohiks,” kirjutab Kornõševa oma avalduses, lisades, et Eesti Ajakirjanike Liidul polegi mainet, mida kahjustada, „sest Eesti Ajakirjanike Liitu ennast pole siseriiklikul kaardil enam olemas.“
Kornõševa ise on niivõrd radikaalne, et visati aastaid tagasi välja Delfist ja selle juht härra Soonvald, kui mälu mind ei peta, selgitas, et tema väljaandes ei peaks töötama separatist. Loomulikult korjas Kornõševa kohe üles Yana Toom, kelle alluvuses on teisigi sarnaseid poliitagitaatoreid.
Mina ise lahkusin EAList aastaid tagasi sellepärast, et kunagi astusin sinna just Klenski soovituskirja alusel, kuna töötasime koos Eesti Raadios. Kuid tema tegevus muutus eriti 2007. aasta eel ja pärast seda selliseks, et mul oli häbi sellise soovituskirja pärast. Teiseks kaitses EAL usinalt neid oma liikmeid, kellele Ukraina valitsus keelas oma riiki siseneda separatistide ägeda toetamise eest ajakirjanduses. EAL protestis ka Kornõševa vallandamise vastu Delfist. Loomulikult on see organisatsiooni õigus, aga ma ei tahaks, et minu hääle toel toetataks neid, kes avalikult soovisid võitu Novorossijale.
Lisaks pole ma ajakirjanik kunagi olnudki, lihtsalt raadiohääl ja kirjutav arvamusliider. Seda muidugi tühistamiseni.
Nüüd on EALil võimalus taastuda nii füüsiliselt kui ka vaimselt, sest vahepeal meenutas see juba mingit stalinistide mausoleumi.
Ivan Makarov