23.01.2023
Liberaalses Euroopas toimuv meenutab Hiina kultuurirevolutsiooni.
“Te kipute ligimese ligi ja teil on selleks ilusaid sõnu. Aga mina ütlen teile: teie ligimesearmastus on teie halb armastus iseenese vastu.” F. Nietsche
„Euroopa rahvusliku kultuuri” teke ja “roherevolutsioon” käivad käsikäes. Täpselt nagu maoism ja NSVL sotsialism. „Roherevolutsiooni” all mõistame riigi juhitavat, kogu rahva aktiivsel osavõtul toimuvat pikaajalist revolutsiooniliste muudatuste protsessi ühiskonna vaimses elus. Kuid “roherevolutsioon” koos uue ,,euroopa kultuuri” loomine praeguses, rahvusriikide liidus on võimatu. Sellest ka 2006. aastal ilmunud Euroopa Manifest, kuna euroopa rahvusliku kultuuri elluviimiseks peab seda tulevikunähtust riik oma ühtse seadusandlusega ja instutsioonidega vedama.
Nõukogude Liidus kasutati rahvuste ajaloo ja kultuuriväärtuste hindamisel Lenini teesi, et igas kultuuris leidub midagi väärtuslikku ja progressiivset, see aga, mis on iganenud, tuleb hävitada. Stalinismi ajal tähendas see rahvuskultuuri, rahvusliku intelligentsi, ajaloomälestiste, dokumentide, raamatute hävitamist, lisaks moonutati ajalugu, vaikiti maha sündmusi ja inimesi, püüdes kõik “ebasobiva” inimeste mälust minema pühkida, kasutades selleks haridus- ja kultuuripoliitikat ning agressiivset propagandat.
Uue Euroopa kultuurirevolutsiooni käigus on märkimisväärse tähelepanu saavutanud ajaloo ümberhindamine või eitamine. Algas maadeavastajate tühistamine, raamatute ümberkirjutamine või koguni keelamine, eesti keele sõnavara keelustamine, üleüldine enesepiitsutamine (sama, mis maoismi ajal Hiinas), rahvuskultuuri ja rahvuskultuuri panustajate tühistamine. Juba praegu näeme märke, kus räägitakse mitte ainult Euroopa, vaid ka muude rahvaste ühtesulamisest ning assimileerumisest kui progressiivsest protsessist.
Meilgi räägitakse juba aastaid, et rahvas on jagunenud kaheks. Kui millised need kaks leeri siis on? Ühed, kes pooldavad assimileerumist ja ühtset riiki ja „need teised“, kes vaatamata kõigele üritavad säilitada vana kultuuritraditsiooni. Nende kahe rühma vahel on süveneb terav konflikt. Mingil seletamatul põhjusel on assimileerunud isik tavaliselt kõige suuremaks šovinistiks, kosmopoliidiks ja rahvuskultuuri hävitajaks. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Nendeks on meie oma Voldi ja Poldi teenindajate keelenõude puudumine ja kultuuriministri nägemus mitmekesisest Eestist.
Meie tulevane ühine Riik on võtnud endale kohustuse inimese eest mõtelda, teda kaitsta ja toetada. Enamus EU direktiive on vastu võetud nn inimese kaitseks. Sigaretid silma alt ära, eraldatakse alkohol kauplustes sirmi taha, toiduainete nimetused nimetatakse ümber, kohustuslik biolisandiga bensiin jpm.
Totrused, mille üle naerdi juba Bulgakovi teoses ,,Koera süda”, on muutunud meie igapäevaelu osaks samamoodi nagu järjestikused ja katkematult aset leidvad erinevad kampaaniad ja hirmutamine. See on ka arusaadav, sest inimene, kes elab hommikust õhtuni hirmuga ja on sunnitud muretsedes mõtlema homse peale, on kergemini mõjutatav ning tal ei ole aega mõelda laiemalt. Tema huvi on – kas palgapäevani jätkub, kas homme ei ole elektrikatkestust, kas lapsed on terved, sest haigusleht on mõeldamatu.
Nõukogude Liidus vaadeldi nomenklatuuri kui nimistut tähtsamatest ametikohtadest, millele määrati ja kust vabastati eliidi otsusel või nõusolekul. Nomenklatuuri liikmed said palka nomenklatuurse ametikohta täitmise eest (Nt – võtke lahti mõne 25-aastase staažiga Eesti poliitiku CV) ja panus ei ole sel juhul oluline. Osavamad on nomenklatuuris juba alates seitsmekümnendatest kuni tänapäevani. Me ikka ja jälle imestame, kuidas meil ühed ja samad nimed sobivad nii Omniva juhiks, merendusettevõtte juhiks, Eesti Energiasse kui ka kultuurivara juhiks. See on nagu kinnine klubi. Tõsi ta on, et ametikoha täitmiseks korraldatakse näilisi konkursse, kui kui võrdluseks tuua riigihange, kus tingimus on, et soetatav sõiduauto võib olla ükskõik mis marki auto, kuid iluvõrel peavad olema tehase poolt paigaldatud neli rõngast, on tulemus selge.
Erinevalt tänastest noortest, kes näevad igapäevaselt ainult maailmaparandavat ideoloogiat, aga pole näinud selle rakendamist, on keskealiste kogemus täielikum. Keskealised mäletatavad ideoloogiat ja sloganeid ja kui võrrelda tänapäeva ja analüüsida võimalikku tulevikku, siis peab tõdema, et elu on sinusoiline. Kõik uus on ammu unustatud vana. Ainult silt on teine.
Tunnistan, et enamus reformierakondlasi ei jaga selliseid marksistlikke paralleele ja ideesid, kuid ka neid võib mõista. Nemad on oma sissetulekud seostanud selle erakonnaga ja ei pruugi mõista või siis mõistavad, aga ei saa midagi öelda eelpool väljatoodu vastu. Makse peavad ju nemadki maksma.
Nii mõnigi Reformierakonna tegelane on sildistanud sarnaseid avaldusi valeinfoks, eirates igasugust analüüsi. No ei ole valeinfo. Teie oma kaasvõitlejad või pigem tööandjad avaldavad aegajalt ikka tahtmatult omi tegelikke mõtteid. Inimesed ikka räägivad teinekord ka asju, millest oleks esialgu pidanud vaikima. Verbaalne kõhulahtisus on kõigil, peale Chuck Norrise mingil määral olemas. Mõnel vähem ja mõnel rohkem.
Ega asjata ei ole öeldud, et uut Euroopat juhivad neomarksistid.
Kui ma varem olen toonud välja Guy Verhofstadti ideid Euroopa riigi loomisel, siis üks hea näide oleks ka Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kõne Karl Marxi kuju avamisel Tieris 2018 aastal.
“Karl Marx oli filosoof, kes mõtles tulevikku loominguliste püüdlustega,” ütles ta. “Täna seisab ta silmitsi asjade eest, mille eest ta ei vastuta ja mida ta ei põhjustanud, sest paljud asjad, mis ta kirja pani, olid ümber sõnastatud vastupidiseks.”
No kas ei ole sama jutt, mida mõni aeg tagasi levitati Euroopas ka Lenini kohta. Lenin olevat ikkagi olnud hea, aga Stalin rikkus imago ära?
Muide, neid Jean-Claude Junckeri kõnesid tasub teisigi kuulata. Enamus neist on küll esitatud olles ise kerges alkoholivines, aga teate ju küll seda vana tõde – mis kainelt meeles, see purjult… Siis saate aru, miks Reformierakond välistab koostöö EKRE-ga.
See on ju loogiline. Kas keegi teab mõnda kurjategijat, kes teeks vabatahtlikult politseiga koostööd? Pealegi, kui ei oleks Reformierakonda, kes viib juba 20 aastat ellu Euroopa marksistliku ideoloogiat, siis ei oleks ka EKRE olemasolu nii vajalik.
Roland Mere
2023 Riigikogu kandidaat Saare-, Lääne– ja Hiiumaal.