23.01.2023
Ka Põlissoomlased valmistuvad valimisteks. Nende liider Riikka Purra vestleb rahvaga.
Ka Soomes hakkavad valimised ähvardavalt lähenema. Seal saabub see tähtis päev 2. aprillil. Kõik parlamendiparteid on juba hakanud nihelema, suuremad ajalehed korraldavad oma stuudiotes valimisteemalisi debatte ja riputavad nende videosalvestusi üles oma kodulehtedele.
Seekordsel valimiskampaanial on üks omapärane joon, mida Soome ajaloos seni pole täheldatud. Praeguseks on kolm erakonda kiirustanud kategooriliselt kuulutama, et nemad igatahes Põlissoomlastega valitsuskoostööd ei tee. Need on sotsiaaldemokraadid, rohelised ja vasakliit.
Poliitikavaatlejad on leidnud nähtuses ühiseid jooni teistes Põhjamaades levinud blokipoliitikaga, ainult et pahupidisel kujul. Riigiõpetuse professor Kimmo Grönlund leiab:
„Praegu võib rääkida rohkem pahupidisest blokipoliitikast, kus parteid läbi eituse deklareerivad, kellega nad ei nõustu valitsuskoostööd tegema.“ Ja lisab, et parem oleks, kui nad teataksid, kellega nad eelistaksid koostööd teha. Siis oleks tegu õigetpidi blokipoliitikaga.
Ka väike Rootslaste rahvapartei, kes traditsiooniliselt ripatsina iga valitsuse küljes ripub, olgu selle ideoloogiline taust milline tahes, on oma kauaaegse esimehe Anna-Maja Henrikssoni suu läbi tõtanud nentima, et koostöö Põlissoomlastega on „väga vähetõenäoline“.
Millest siis selline seniolematu pööre Soome poliitikamaastikul?
Helsingin Sanomat teatas 18. jaanuaril, et Põlissoomlased on populaarsuselt teiseks parteiks tõusnud. Esikohal on opositsiooni juhtpartei koonderakond (Kokoomus), peaministripartei sotsiaaldemokraadid aga on alles kolmandal kohal.
Keskerakond, põline maarahva huvide eest seisev partei, tunneb ennast valitsuskoalitsioonis sotside, roheliste ja vasaklaste seltskonnas niigi ebamugavalt. Viimasel ajal on erakonna esimees Annikka Saarikko mõnikord üsna omapäraste võtetega partei populaarsuse langust katkestada püüdnud. Mis aga tulla ei taha, on populaarsuse tõus.
Ajalehtedes liigub kuuldusi, nagu oleks roheliste realiikmeskonnas haudumas rahulolematus praeguse esimehe Maria Ohisaloga, ja nagu oleks suvisel üldkoosolekul oodata muudatusi. Konkreetseks praegu veel ei minda.
Nii et valitsusparteid ei tunne ennast enne 2. apriili parlamendivalimisi eriti kindlalt. Ju siis torgataski kellelegi pähe õnnelik mõte Põlissoomlased igaks juhuks aegsasti parketikõlbmatuks paariaks kuulutada, millele teised hädalised robinal järgnema tõttasid. Peaminister Sanna Marin (sots. dem.) kuulutas ühes väitluses koguni otse välja, et Põlissoomlased olevat nende Eduskunna fraktsiooni liikmete sõnavõttude järgi otsustades „varjamatult rassistlik partei“.
Netilehe Uusi Suomi blogija Terho Aalto püüab valijatele hirmu nahka ajada: „Iga Koonderakonna hääletaja võiks meeles pidada, et iga Koonderakonna poolt antud hääl on ühtlasi hääletamine koostöö poolt Põlissoomlastega“.
Soome populaarseima erakonna, opositsioonis oleva Koonderakonna esimees Petteri Orpo võtab võimaliku koostöö perspektiivi Riikka Purra juhitud Põlissoomlastega rahulikult ega kiirusta mingeid punaseid jooni parketile paigutama. Tampere ajalehe Aamulehti reporter Anita Simola aga ei välista ka sellist sündmuste arengut:
„Jääb veel seegi võimalus, et kolme partei suhtumine Põlissoomlastesse käändub hoopis Purra meeskonna kasuks. Mida rohkem erakonda võõrastatakse, seda rohkem võib selle salve hakata hääli sadama. Kui nii juhtub, siis on sotsid, vasakliit ja rohelised oma olukorrahinnanguga rappa läinud.“
Ka sugulasrahvas oskab poliitikamaastikul põnevat elu elada.
Paul Oja, Uued Uudised Soomest