EKRE Riigikogu saadikute töö tänuväärsem osa jääb tavainimesele märkamatuks: nad roogivad valitsusest tulnud ja eurodirektiivide alusel tehtud seaduseelnõudest võimaluste piirides välja kõik rahvusriigile ja traditsioonilistele väärtustele ohtlikud “miinid”.
Kolmapäeval toimus teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu esimene lugemine ja seejuures juhtisid EKRE saadikud tähelepanu sellele, et selles seaduses tahetakse rahvusteaduste alla panna ka sotsiaalteadused, mille kaudu aga toimuvad kaasaegses liberaalses maailmas ka igasugused soouuringud ja teised pigem ebateaduste valdkonda kuuluvad “uusväärtuste” levitamised. Selle tagajärjel võtavad aga needsamad soouuringud ära rahvusteaduste jaoks eraldatud raha, millega hakatakse hoopis ideoloogilisi “uusväärtusi” edendama.
“Ma muretsen nimelt rahvusteaduste pärast. Eelnõus defineeritakse rahvusteadused järgmiselt: see on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise, edendamise ja arendamisega seotud teadused humanitaar‑ ja sotsiaalteaduste valdkonnas. Aga kehtivas seaduses rahvusteaduste määratlust ei ole. Küll aga sisaldub see ministri määruses ja seal defineeritakse rahvusteadused kitsamalt kui menetletavas eelnõus. Ja nimelt ongi eelnõu definitsiooni lisandunud sotsiaalteadused. Ja küsin, kas see laiendamine oli teadlik, ja kui jah, siis kas see tegelikult rahvusteaduste finantseerimist, nagu me siiani oleme seda mõistnud, ei halvenda,” küsis EKRE saadik Jaak Valge haridus- ja teadusministrilt Tõnis Lukaselt, kes aga ohtusid ei näinud.
Küsimust täpsustas ka EKRE saadik Helle-Moonika Helme: “Kui me seda teemat kultuurikomisjonis arutasime, siis tõesti me küsisime ja saime ka rahustavaid vastuseid, et 5% rahvusteadustele miinimumbaasrahastust on tagatud ja seda võib poliitilise otsusega isegi suurendada. Aga nii nagu Jaak Valge viitas, siis üllatusena tuleb välja, et seda lahjendatakse sellega, et sinna on lisatud ka sotsiaalteadused. Me teame, et liberaalses maailmas on sotsiaalteaduste valdkonda võimalik väga laiaks venitada. Ehk see võib tähendada ka seda, et tulevikus näiteks hakkame sellest siiani ainult meie oma rahvusteadusele mõeldud rahast rahastama näiteks soouuringuid ja LGBT-uuringuid. Ja näiteks, kui keegi tahab uurida, kas Kalevipoeg oli homo, siis ta saab ka, selle 5% hulgas seda rahastust. Äkki ikkagi sotsiaalteadusi rahastaks nii nagu varem ja jätaks selle 5% baasrahastust ainult meie rahvusteadustele konkreetselt?”
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas arvas, et Kalevipoja võimalikke sättumusi saavat ka humanitaaria raames uurida. “Ja kindlasti ka selliseid asju on, nii et otseselt teaduste määratlus siin kas ei kaitse või, ütleme, siin seda vahet ei tee. Me peame ikkagi eeldama, et tegemist on tõsise teadusega. Organisatsioonide tegevus, kõiksugu niisugune kihutustöö, propaganda, kõik niisugused asjad peaksid siiski jääma tõsisest teadusest väljapoole. Ja me peame eeldama, et see, mis jõuab teadusgrantidesse, on kvaliteetne ja tasakaalukas ega ole propagandistlik. See on selle asja mõte. Ja kui keegi näeb siit mingeid ilminguid, siis ma ütlen, et need ei ole ainult sotsiaalteadustes, need võivad olla vabalt ka mingites muudes seadustes. /…/ Nii et see humanitaaria olukorda iseenesest halvemaks ei tee.”
Tõnis Lukas usub seega, et sellised soouuringute moodi asjad jäävad teadusest väljapoole. See on naiivsus: need on juba ka Eesti kõrgkoolides olemas, nagu ka punaprofessorid, kes uusmarksistlikke seisukohti esindavad. Samas tunnistas Lukas siiski, et “ilmingud” on olemas ja suruvad ennast igale poole.
Hiljem lisas Helle-Moonika Helme: “Seda eelnõu saadab ikkagi väga suur kõigi osapoolte rahulolematus. Meie kõigi postkast kultuurikomisjonis on tõepoolest praegu umbe läinud. Peaminister ütles meile kultuurikomisjonis, ta ütleski täpselt niimoodi, et hea kompromiss ongi see, kui keegi pole rahul. Mina siiamaani olen teadnud, et hea kompromiss on siis, kui võimalikult paljud on rahul ja keskpõrandale kokku tulnud. Ehk see on see taust, kuhu see seaduseelnõu paigutub. Te tahate seda jõustada läbi peaministri suhtumise kompromissidesse, läbirääkimistesse ja kaasamisse – “Te võite tahta ja arvata mida iganes, aga jääb nii, nagu mina ütlen.” Mina väga loodan, et me seda teed ei lähe. Ma lihtsalt küsingi, kas teie arvates on selline käik selle seadusloome menetlemisel õige, et me ei arvesta kõigi osapoolte arvamust seadusloomes. See tuleb ju tegelikult väga halb seadus, kuigi peaminister võib arvata, et hea kompromiss ongi see, kui keegi pole rahul.”
Allikas: stenogrammid