Lõpuks jõuab kohale? Seni tabuteemana püsinud ukrainlaste kritiseerimine ja nendega seoses korruptsiooni nimetamine, on järsku „parketikõlbulik“ teema isegi peavoolus, mitte ainult rahvuskonservatiivi suus või sules.
Astrid Kannel kuulab suu ammuli ja noogutab kaasa, Azovi võitlejad räägivad aga täpselt sama juttu, mida Mart Helme on ammu rääkinud.
Kus see Kaja Kallas, Jürgen Ligi ja Marko Mihkelson nüüd on, et kaagutada „Kremli jutupunktidest“.
Humanitaarabi varastav korruptant on samasugune vaenlane nagu tapma tulnud venelane, leiavad Azovstali tehast kaitsnud Azovi pataljoni võitlejad varjunimega Diplomat ja Walter pikas intervjuus ERR-ile. Lisaks heidavad mehed võimudele ette, et rahvast ei valmistatud Ukrainas suureks sõjaks piisavalt ette.
Aga see pole kaugeltki kõik. Võtame mõned tsitaadid.
Eestis on väga palju Ukraina põgenikke. Mida teie arvate, kas nad kõik on ka Ukraina patrioodid?
Diplomat, Dmõtro Andrjušenka: Naiste ja laste kohta arvan, et nende saabumine on normaalne. Samuti nende kohta, kes on lahkunud reaalselt ja füüsiliselt okupeeritud territooriumidelt ja kelle kodud on täielikult hävitatud või purustatud, näiteks sellistest linnadest nagu Butša, Irpin, Izjum, Harkiv, Mariupol, Bahmut, Soledar, kus inimestel pole kuskil elada. Kõigile ei õnnestu toetusi anda, annetada jne. (—)
Seega sõidab suurem osa inimesi ära selleks, et päästa oma lapsed. (—)
Miks aga sõidavad pered ära Kesk- ja Lääne-Ukrainast, on mulle arusaamatu. Kes karjuvad kõige kõvemini, et neil on vaja varjupaika, abi, sotsiaaltoetusi, Euroopa garantiisid? Minu statistika tuttavatega suhtlemise põhjal on selline, et miskipärast on need inimesed Ukraina kõige läänepoolsemast osast. Inimesed, kes pole sõda näinudki. Nad näevad seda fotodelt, telerist, uudistest.
Meie naisi ja lapsi tuleb hoida, eriti lapsi. Neil pole vaja kogu seda häda näha. Aga mis puudutab mehi, ja see üllatas mind väga, kõigis riikides – Leedus, Lätis, Eestis on väga palju… Poolas! Poolas, eriti Varssavis, räägib iga viies “turist” ukraina keeles, olen seda ise kuulnud… Keskmine vanus on vahemikus 20–40 aastat, see on kutsealuse iga. Ma ei saa aru, miks nad on ära sõitnud, miks nad on välismaal, miks nad ei täida Ukrainas oma kohust? Ma ei räägi isegi sõjaväest ja sõjaväekohustusest.
Ukrainas on praegu vaja kõiki: ehitajaid, remondimehi, arste, autojuhte, keda iganes! Kasu toomiseks ei pea tingimata automaadiga kaevikus võitlema, sest igaüks ei saa sõdida. Igaüks ei taha sõdida, mõni kardab kohutavalt, ma saan kõigest aru.
Aga sa võid ju teistmoodi kasu tuua, andes oma panuse riigi majanduse arengusse, töötades mingil töökohal, pluss meil töötavad igasugused investeerimisprogrammid väike- ja keskmise suurusega ettevõtluse arendamiseks. Selleks eraldatakse raha nii riigis kui ka lääne välisinvesteeringutena. (—)
Neist meestest, kes ära sõidavad, ei saa ma üldse aru. Praktika näitab, et meestest sõidavad ära just venemeelselt häälestatud inimesed, kes karjusid kõige kõvemini, ootasid Putinit ja Venemaad. Aga kui Putin kohale jõudis, hakkasid nad äkki kiiresti tahtma Poolasse, Leetu, Suurbritanniasse, Prantsusmaale, Saksamaale, kuhu iganes. Putinit nad miskipärast enam ei taha. Minu jaoks on see väga veider.
Mina arvan nii, nagu ütleb sõber Walter, et neile inimestele tuleb vastuvõtmisel esitada kolm küsimust, nagu ankeedi täitmiseks. Et kohe Eestisse tulles tuleks kutsuda isik Ukraina saatkonda ja küsida, kellele kuulub Krimm, kes on Putin ja mis Ukrainas toimub? Kas see on kodusõda või Venemaa ja Ukraina vaheline sõda?
Kolm küsimust, las vastavad neile ja panevad allkirja alla. Ja las panevad sõrmejälje ka, et pärast ei vinguks, et mina seda ei öelnud, mina nii ei mõtle.“
Küsimus: „Milliste tunnetega te loete pärast Azovstali kogemust uudiseid korruptsioonist Ukrainas? Et kõrged ametiisikud varastavad raha, mis on mõeldud rinde toetamiseks?“
Walter: On olemas hea väljend “hispaania häbi”. See tähendab, et sul pole häbi oma tegude pärast, vaid tegude pärast, mida teevad teised, kellega sind seob kodakondsus ja riik. See, mis Ukrainas praegu iga päev toimub, toimus ja jääb toimuma ka edaspidi, on see, et ametnikud ei tule tööle, et teenida oma rahvast, et teenida oma riiki, vaid et teenida oma taskut.
Kahjuks juhtus Zaporižžja oblastis, Dnipropetrovski oblastis ja teistes oblastites see, et kõrged ametnikud lihtsalt varastasid humanitaarabi. Seepärast tahaksime öelda, et kui te osutate Ukrainale abi, siis ärge lihtsalt andke abi, vaid jälgige, kuidas seda jagatakse, kellele see läheb, kas see läheb õigetele inimestele.
Kahjuks on meie riigis 15–20 protsenti elanikke, kes, hoolimata üheteistkümnest sõjakuust usuvad Venemaad ja ootavad Putinit. Ja need 20 protsenti ei ole pensionärid, kes istuvad kodus, vaid inimesed, kes teenivad sõjaväes, politseis, kohtutes, prokuratuuris, maksuametis… Kõigis eluvaldkondades.
Nad võivad teie saadetud abi lihtsalt kinni hoida, mitte saata õigeaegselt rindele või abivajajatele. Väga tähtis on mitte lihtsalt aidata, vaid jälgida, kuhu abi läheb, millistele inimestele. Miks just neile, aga mitte rindele?
(—)
Diplomat: Oleme sõpradega arutanud viimastel päevadel korruptsioonijuhtumeid Ukrainas. Sõjaaja seaduste järgi on oma riigilt varastamine sama, mis maksumaksjalt varastamine. Maksumaksjalt varastada on sama, mis varastada inimestelt, kes on sind valinud, üles seadnud.
Riigiteenistujad teenivad riiki, riik teenib rahvast. Põhiseaduses on öeldud, et võimu allikas on rahvas. Nii on see Ukrainas ja igas teises normaalses arenenud riigis. Seega on see meie jaoks reetmine ja selle toimepanija on vaenlane, samasugune nagu venemaalane, kes on tulnud meid tapma. Ta tapab meid samamoodi, varastades eelarvest raha, mis võiks minna relvastusele, toidukraamile, droonidele, generaatoritele. Aga tema paneb selle oma taskusse. Selle eest peaks saama eluaegse vangistuse. Mitte viis või kümme aastat, vaid eluaegse.“
Lisaks räägivad nad, kuidas riik polnud rünnakuks valmis, leiti, et Kiievisse kindlasti ei tulda, seetõttu oli ka ettevalmistus puudulik.
Allikas: ERR