Peeter Espak: Läti keskkoolides toimuv on hea näide sellest, mis juhtub, kui lasta tolvanid hariduse kallale

Ühiskonnateadlane Peeter Espak kommenteerib uudist, et Läti keskkoolis pole enam ajalootunde ja õpetajate hinnangul on tulemused kohutavad, järgmiselt: “Hea näide sellest, mis juhtub, kui lasta tolvanid hariduse kallale.” Kehtib ka Eesti kohta.

“Ka Eestis on üheks suurimaks probleemiks valdkonnas eelkõige see, et tihtilugu otsustajaskond (olgu selleks siis poliitiline pool või ka ametnikkond) eeldavadki päriselt, et hetke nn moodne lääne pedagoogikateadus on päriselt teadus. Usutaksegi, et järjekordne kuskil woke-vasakülikoolis punainterantsionaali põhialuseid koolitades doktorikraadini indoktrineeritud tegelane soovibki päriselt “nõukogude stiilis süsteemi moderniseerida ja viia see üle läänelikele pädevusõppe põhimõtetele” – nagu artiklis ära toodud.

Tegelikus elus aga valdav osa kaasaegsest pedagoogikateooriast (olgu tegu keele-, ajaloo- või ka matemaatikaõppega) päris elus lihtsalt ei toimi. Sest teooria on arendatud eelkõige sobivaks ideoloogilistele sageli woke-maailma taotlustele, kuhu kuulubki esmalt just mingi piirkonna või rahvuse ajaloo ähmastamine, sellest kahjulikust “muinasjutust” õpilaste võõrandada soovimine eesmärgiga suunata tähelepanu kaasaja sotsiaalsetele probleemidele eemale “muistsete aegade iganditest, mis takistavad multikultuursust” ning lõpuks ajalootunnetusest lihtsalt tähenduseta farsi kujundamine.

Kuid enamasti teooriad lihtsalt ei toimi praktikas, sest:

a) need on loodud inimeste poolt, kellel puudub endal igasugune tõsiseltvõetav pedagoogina töötamise kogemus väljaspool kõrgkooli;

b) teooria eeldab, et “laps” päriselt soovibki õppida ehk on loomuomaselt uuele innovaatisele meetodile vastuvõtlik ning omandab linnulennult varasemalt klassikaliselt omandatud teadmised ka uue kujutelmmaailma meetodi kohaselt ning mis peamine;

c) meetodid on praktikas ja päris elus läbikatsetamata. Peale meetodilooja lubaduse, et meetod toimib, ei tõesta seda mitte midagi. V.a. mingid erandlikud ja eelkõige kontekstisobivalt väljaotsitud näited “edust” kuskil x või y hõimu või kooli juures. Umbes samamoodi, kui antropoloog leiab kuskilt teiselt mandrilt mõne pisikese hõimu, kus toimib mingi anomaalne kultuuriline või seksuaalne protsess ja üldistab selle loomuomaseks kogu inimkonnale;

d) inimesed, kes on uuelaadsed meetodid loonud või neid rakendavad, ongi siiralt lollid ja harimatud (100 lk doktoritööd, mille teaduslikkuse ainus tunnus on “viidete olemasolu”, ei näita tarkust või kogemust) ja oma rumaluses siiralt usuvadki, et teevad miskit head ja kasulikku. Võibolla siinjuures liialdangi “ideoloogia” rolli osa üle tähtsustades – ning paljud asjad sünnivad lihtsalt siirast rumalusest.

Olles kahetsusväärselt oma aega kunagi raisanud keeleõpetamise “moodsate” meetodite õppimisele, mis on mu ainsaks hariduseks, millest pole kogu elus vähimatki kasu sündinud – päris elus need ei toimi. Keskaegne pähetuupimine, kordamine ja tuim mahakirjutamine on meetodina ka pädevam, kui kogu tänapäevase kaasaegse “liberaalse” või võuk-pedagoogikateaduse” kõik meetodid kokku, mille järgi koolitatakse lapsed üha sagedamini eri läänemaailma paigus kirjaoskamatuteks ja arvutadasuutmatuteks.

Meie enda ajalooõppekavades nagu ka kirjanduseõppes on täna sees juba väga palju möödalaskmisi – moel, et varsti ei oma koolilõpetanu ülevaadet ei eesti kirjanduse klassikast ega ka ajaloo ülesehitusest.

Kui lasta kaasaja moevoolude “pedagoogikateadlased” aga looma “ühtset Eesti kooli” ja Eesti riigiidentiteeti” – siis tõenäoliselt võib juba ette ennustada, mis sellest saab. Totaalne läbikukkumine, loodetust vastupidise efekti saavutamine ehk integratsiooni asemel endisest suurem vastandumine ja pärast süüdlase otsimine.

Kusjuures uut lahendust minnakse otsima taas nende käest, kes eelmise plaani visandasid – sest selleks ajaks on välja töötatud juba uus teaduslik meetod, mis on palju efektiivsem eelmisest. Ning mis toob taas kaasa veelgi hullemad tulemused.

Loodaks, et meie hetke uut integreerivat koolisüsteemi lastakse organiseerima vana kooli klassikalised teadlased ja ka pikaajalised praktikud. Muidu läheb samamoodi nagu Lätis. “