06.02.2023
Ajakirjanik Andres Raid.
Keegi rääkis oma unenäost, kus maailma parimate multiministrite maailmameistrivõistlustel ronis korduvalt pjedestaali kõrgeimale astmele Jürgen Ligi ja iga kord pidid korraldajad ta sealt minema ajama.
Ebapädevusest on saamas norm. Inimesed on millegipärast edutatud kohtadele, millistele neil moraalne õigus tegelikult puudub. Silmas on peetud eeskätt seda, et administratiivne õigus asjade korraldamiseks seoses ametikohaga on küll saadud, kuid moraalset mitte, sest isikul puudub valdkonnas orienteerumiseks ja korraldamiseks igasugune pädevus.
Jürgen Ligi annab armulikult kõigile teada, et nii energeetikas kui ka muidu hindades on vastuseid rohkem kui küsimusi. Paraku ja võib olla isegi meelega pole ta täpsustanud, kas nende vastuste hulgas on ka mõni õige, mis sobiks ükskõik millisele esitatud küsimusele.
Meistriklassi pakub Tanel Kiik, kes teab täpselt, et kui raha ei saa, siis mängime oma edu maha. Mis mänge ja kui edukalt Kiik mängib, teab vaid tema ise. Kirjutisest vaatab aga vastu tõdemus, et hariduse mõistet tal pole ja seega ei saagi ta põhimõtteliselt orienteeruda süsteemis, mida ta ei tunne. Kuidas on saanud olla ministriks inimene, kelle väitel on „hea eesti keele eelduseks riiklik tugi“ – ei, mitte selle keele kasutajad, suhtumine nii isiku kui ühiskonna tasandil ja palju muudki, vaid rahas seisnev riiklik „tugi“?! Kui ta selle teksti ise kirjutas, on hinne puudulik, kui laskis kellelgi kirjutada, siis on lisaks kõigele tal ka personali hulgas valiku tegemise oskus puudulik.
Kristina Kallas jätkab loosungitega (loomulikult rahast!) ja eksib samuti põhitõdede vastu üsna rängalt. Loosung loosungi otsas ja sama, mis Kiige puhul – kes neid tekste koostab ja see keegi ei tea, kes selle teksti tegelikult koostas. Kuidas suhtuda ultimaatumisse– kui 250 miljonit ei saa, siis põhjamaade hulka ei saa?!
Nende kahe eelpool nimetatuga, kes kindlasti on mingis muus valdkonnas tublid ja võiksid seal kaasa lüüa, läheme mitte põhjamaade hulka, vaid põhja. Reis maksab esialgsete arvestuse järgi veerand miljardit.
Maailm aga kulgeb omasoodu. Prantsuse tuntud poliitik, „Patriootide“ partei liider Florian Philippot ütles välja sakraalse sõna “Frexit“, mis tähendab ei midagi muud kui Prantsusmaa võimalikku väljumist EU-st. Ta andis teda, Ukraina sõda on aidanud paljastada EU laialt kultiveeritud vale, mille kohaselt „Euroopa, see on rahu“. Miljonid prantslased on aru saanud sellest aru, et Ursula von der Leyeni sõjaline retoorika aitab Frexitile igati kaasa.
Ja veel. Kui isegi „The New York Times“ tunnistab sanktsioonide läbikukkumist ja seda, et Venemaa majandus on tagasi sõjaeelsel tasemel, siis peaks ausalt otsa vaatama neile, kes neid otsuseid tegid ja kellele see tulu tood. Euroopa on praegu selgelt kaotamas.
Andres Raid