09.02.2023
Rain Epler.
Neljapäeval toimus Riigikogus EKRE algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Rohepööre või rohepöörasus?” arutelu, millel esines ettekandega ka endine keskkonnaminister Rain Epler.
“Ma panin oma tänase ettekande pealkirjaks “Kas peale rohepööret on veel rohelust?”. Vastus sellele küsimusele ei ole ühene, aga ma püüan maha märkida mõned suunad, kuhu meie ümber toimuv rohepöörasus võib meid välja viia. Me oleme nii Eestis ja Euroopa Liidus kui ka tegelikult laiemalt kogu maailmas olukorras, kus võib piltlikult öelda, et omavahel võistlevad kolm mõtteviisi ja kolm neid esindavat seltskonda.
Esimese seltskonna nimetasin ma radikasotsideks. Radikas tähendab siin nii radiaatorit kui radikaalsust. Need on inimesed, kes ühelt poolt on võtnud endale kaaskodanike suhtes moraalselt üleoleva positsiooni, rääkides palju hoolimisest ja päästmisest – nii inimestest ja keskkonnast hoolimisest kui maailmast, mis vajab kiirkorras päästmist ja millele nemad on appi tõtanud. Teisalt aga ei häbene nad lennata eralennukitega luksuslikule ja pillavale kokkusaamisele, kus kahe nädala jooksul peetakse lõputuid arutelusid ja võetakse vastu deklaratsioone, milles seatakse eesmärke, mille mittetäitmist aasta pärast üheskoos tõdeda saab.
Viimasel ajal aina rohkem on neis deklaratsioonides juttu vajadusest tarbimist vähendada või muul moel inimeste heaolu piirata. Kuid neid sõnastusi viimistletakse rikkalikult kaetud söögilauas, kuhu on tuldud luksushotellist limusiinidega. Neil inimestel ei ole absoluutselt piinlik, kui nad räägivad meile, et peame kodus ja tööl hakkama saama jahedama toaga. Samal ajal panevad nad jahedas kontoris enda tooli kõrvale elektriradiaatori, et ise sooja saada.
Radikasotsid ehitavad meile maailma, kus enamiku jaoks on kõike vähem: vähem toitu ja meelelahutust, liikumisvõimalusi ja nii edasi, kus juhtimine ja elukorraldus on väga tsentraliseeritud. Meile öeldakse ette, kuidas käituda, mida süüa ja isegi seda, kuidas mõelda. Aga selles maailmas on selle väikese isehakanud eliidi jaoks olemas kõik hüved, millega tänapäevane mugava lääne heaoluühiskonna inimene harjunud on.
Nende inimeste jaoks ei ole absoluutselt vahet, milliseid tehnoloogilisi lahendusi maailma päästmiseks pakutakse. Oluline on, et nad ise saaks seda päästmist lubada ja tegutsemist etendada nii, et enda hea elu tagatud on. Kõik vähemalt minuvanused inimesed on sellist maailma oma silmaga näinud. Ja ma olen veendunud, et tagasi sellist maailma keegi ei taha. Kui radikasotside seltskond peaks selle tingliku võistluse võitma, siis võib meil rohelust olla isegi rohkem kui täna, sest inimtegevus on tugevasti piiratud. Aga enamiku inimeste jaoks ei ole vastuvõetav selline feodaalkorda meenutav maailm, kus vaid väga üksikud naudivad kõike, mis hing ihaldab, kuid suur enamus vireleb.
Maailma päästmise teesklejate tegutsemist püüavad tasakaalustada konservatiivid ja mulle näib, et aina edukamalt. Need on inimesed, kes peavad oluliseks inimõigusi ja kodanikuvabadusi, kes ütlevad, et liigume samm-sammult, mitte tormates. Teeme muutusi selliselt, et kogu ühiskond suudaks tempoga kaasas käia. Nad usaldavad teadust ja toetavad arengut, kuid ütlevad, et ärme sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis. Nad juhivad tähelepanu riskidele ja võimalikele negatiivsetele kõrvalmõjudele, mis liig kiiresti kasutusele võetud innovaatiliste lahendustega kaasneda võivad. Need on inimesed, kes seisavad sõnavabaduse eest, selle eest, et inimesed saaksid vabalt mõelda ja end väljendada, et kriitika pea‑ ja moevoolude suunas säiliks ja aitaks meil oma suunda korrigeerida. Kui nemad võidavad, siis on maailmas kindlasti rohelust, kuid selle kauni rohelise keskkonna osaks on ka vaba ja tegutsev inimene.
Kolmandat seltskonda, kelle tegemistel ma täna peatun, nimetan ma tinglikult globaalseks korporatsiooniks. Korporatsiooniks piltlikus mõttes, mitte selles mõttes, et tegu oleks ühe juhtimise all toimetava ülemaailmse suurettevõttega. Kuid kuna sinna seltskonda kuuluvate inimeste tegevuses on asukohast sõltumata näha väga selgeid ühisjooni, nagu jõulise lobitööga seadusandliku raamistiku nügimine endale sobivas suunas, jokk-skeemide kasutamine ja oma tegevuse tegelike eesmärkide varjamine sootuks vastupidist kuvandit loovate loosungite taha, siis tundus selline koondnimetus sobiv.
Need on targad, aga küünilised inimesed, kes keskenduvad rahale ega hooli suurt millestki muust. Ja ärge saage minust valesti aru, ettevõtlus ja kasumi teenimine on igati õilsad ja vajalikud. Ma pean ettevõtjatest väga lugu. Aga asi kisub kiiva siis, kui mingit kindlat suunda esindav ettevõtlike inimeste seltskond kasvab nii mõjuvõimsaks, et suudetakse ühiskondlikke protsesse ja poliitikat endale kasulikus suunas kallutama hakata. Siis tekib oht vabale konkurentsile, tekivad moonutatud ärimudelid. Kui selle tingliku korporatsiooni tegevuse mõju keskkonnale juhtub olema positiivne, siis on see hea, kui negatiivne, pole hullu. Tihti on nad endale kasulike idiootide rollis liitlase leidnud radikasotside näol.
Just see globaalne korporatsioon on täna läbi viimas niinimetatud rohepööret. Rohepöörde edendamine võimaldab teenida ülikasumeid, seda pahatihti ühiskonna ülejäänud liikmete ja ka keskkonna arvel. Võimaldab ka rikkust aina enam ümber jagada ja koondada. Seepärast kuuleme rohepöörde vajalikkusest ja vältimatusest palju, aga palju harvem kuuleme rohepesu näidetest. Kui me selle seltskonna hoogu pidurdada ei suuda, siis seisame silmitsi eksistentsiaalse ohuga kogu meie planeedile, heale emakesele maale. Kui see seltskond ei peatu, võime lõpuks välja jõuda ulmeromaanist tuttava olukorrani, kus kogu maa on kaetud metalli, klaasi ja betooniga. Aga elada on siin võimatu.
Vaadakem seda rohepööret veidi lähemalt. Kõigepealt sellest, mis ta õieti on. Meie jaoks Euroopa Liidu liikmetena seab peamise raamistiku Euroopa roheline kokkulepe, mille ametlik lühike selgitus on järgmine. Kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine kujutavad endast eksistentsiaalset ohtu Euroopa ja kogu maailma jaoks. Nende probleemide lahendamiseks muudab Euroopa roheline kokkulepe Euroopa Liidu tänapäevaseks, ressursitõhusaks ja konkurentsivõimeliseks majanduseks, tagades selle, et kasvuhoonegaaside netoheide oleks aastaks 2050 viidud nulli, et majanduskasv on lahutatud ressursikasutusest ning et mitte kedagi ega ühtegi piirkonda ei jäeta kõrvale.
Need loosungid on päris õõnsad. Esimese alaeesmärgi puhul tekib küsimus, kas saatan peitub märksõnas “netoheide” või selles, et ajahorisont on viidud nii piisavalt kaugele, et saab võltslubaduste ja lootuste toel võimalikult pikalt toimetada. Teine alaeesmärk kaldub selgelt absurdi. Kuidas küll saab olema võimalik majandust kasvatada, sidudes selle lahti ressursikasutusest? Ja kolmas lubadus on tänaseks juba murtud. Praeguses komplekskriisis ütles Saksamaa silmagi pilgutamata, et nemad teevad oma majanduse päästmiseks 200 miljardi euro suuruse päästepaketi ja neid ei huvita, et see ohustab teiste Euroopa Liidu riikide toimetulekut ja konkurentsivõimet.
Rohepöörde raames räägitakse küll kliimamuutuste pidurdamisest, küll elurikkuse kaitsest, kuid tegevused on suunatud tegelikult ühte kitsasse valdkonda. Tegeletakse tööstuse ja laiemalt inimeste elukorralduse üleviimisega ühele energiaallikale, elektrile. Kusjuures kogu kasvav energiavajadus loodetakse tulevikus katta ainult niinimetatud taastuvatest allikatest, milleks on päike ja tuul, pärit elektriga. Jõuliselt võideldakse fossiilsete kütuste kasutamise vastu, aga vaenatakse ka tuumaenergiat.
Heidetakse kõrvale kriitika, mis ütleb, et sellise totaalse tuule‑ ja päikeseenergial põhineva elektrifitseerimise jaoks ei pruugi jätkuda piisavalt loodusressursse ning ühiskonna kulu elektritootmisvõimsuste asendamiseks tuule‑ ja päikeseparkidega ning tänaste elektrivõrkude moderniseerimise jaoks kuluva raha hulk on liiga suur. Ärilises ja rahalises mõttes on sellistes ettevõtmistes osalemine kitsa seltskonna jaoks kahtlemata ahvatlev. Kuid kahjulik mõju looduskeskkonnale võib osutuda nii suureks, et teenitud raha ei kaalu seda kunagi üles.
Ma toon mõned näited materjalide vajaduse kasvust. Erinevate mineraalide kulu tavalise elektriauto ehituseks on seitse korda suurem kui sisepõlemismootoriga auto ehituseks. Kui võrrelda mineraalide vajadust ühe megavati ehitatud elektritootmisvõimsuse kohta, siis näeme, et näiteks meretuulepargi ehitus vajab üle kuue korra rohkem mineraale kui kivisöejaama ehitus. Mineraalide kulu megavati kohta on päikesepargi puhul ligi kolmandiku võrra suurem kui tuumajaama ehitusel.
Selleks, et täita niinimetatud net‑zero 2050 eesmärk, see tähendab jõuda globaalselt nullemissioonini aastaks 2050, on vaja võrreldes 2020. aastaga kuuekordistada erinevate metallide ja muude mineraalide tootmist. Aga näiteks koobaltivajadus võib olla kuni 30 korda suurem. Kas seda materjali jätkub? Vastus on pigem eitav. Kui meil isegi leidub maapõues piisavalt kõike vajalikku, siis hoopis tõsisem on selle toorme kättesaadavuse mure. Kui hinnata nende väljaöeldud kliimaeesmärkide täitmiseks vajalike materjalide vajadust ning võrrelda seda olemasolevate ning projekteeritud toorainekaevandustest saadava materjali hulgaga, siis näeme, et 2030. aastaks suudetakse näiteks liitiumi‑ ja koobaltivajadusest täita vaid pool, vasevajadusest napilt 80%. Ja need on ennustused, mis ei võta arvesse geopoliitilist riski ei Euroopa ega laiemalt kogu lääne jaoks.
Hiina kontrollib järjest suuremat osa vajalike materjalide toorme kaevandamisest ning omab absoluutset liidripositsiooni nende materjalide ümbertöötamisel vajalikuks tooraineks. Ka ei ole arvestatud seda, et uuematest kaevandustest saadud maagi kvaliteet, vajalike ainete kontsentratsioon maagis aina langeb. See tähendab, et vajaliku materjali hankimise keskkonnajalajälg aina kasvab. Nii Euroopas kui Eestis suletakse silmad nende keskkonnakahjude ees, mis tekivad kusagil Aafrikas või Aasias. Tähtis on ainult see, et meil siin tuulik pöörleks ja raha toodaks.
Tulengi lõpetuseks Eestisse. Kindlasti on inimesi, kes ütlevad, et praegu veel materjalide defitsiiti ei ole. Tegutseme kiiresti, ehitame ruttu välja suured meretuulepargid ning paigaldame nii palju päikesepaneele, kui mahub. Lühiajaliselt, ja siin ma mõtlen lühiajalisena järgmist 10–15 aastat, on ilmselt võimalik selle tegevusega korralikult raha teenida ja ka elektrit toota. Aga mis edasi saab? Meretuulepargi eluiga on umbes 20 aastat, päikesepargil ligi 30. See tähendab, et kui me oleme aastaks 2030 ehitanud välja suured võimsused ning korraks katamegi suure osa oma elektrivajadusest neist allikatest, siis aastaks 2050, kui peaks saabuma püha ja õnnis nullheide, on meie tootmisvõimsused oma aja ära elanud. Meil on tekkinud tohutul hulgal jäätmeid nii merre kui maale ning me peame selleks ajaks kindlasti kätte jõudnud materjalide defitsiidi tingimustes uusi võimsusi rajama hakkama. Kas ja kui roheline selline plaan on, võib igaüks ise mõelda.
Mina usun, et meil on paremaid alternatiive kui selle pöörasusega kaasaminek. Ma usun, et Eesti väikese ja dünaamilise ühiskonnana on võimeline tegema ka suurest moevoolust erinevaid otsuseid ja lähtuma oma riigi võimalustest ja huvidest ja neid otsuseid ellu viima. Aga sellest kõnelemise, millised need alternatiivid Eesti jaoks võiks olla, jätan ma juba järgmisele ettekandjale.”