20.02.2023
Märtin Muhu.
Rahvusriik – mis see on? Definitsiooni järgi on rahvusriik riik, kus valitsevaks osaks rahvast on põlisrahvas. Siit edasi tasuks küsida jätkuküsimust, kas Eesti on rahvusriik? Aus vastus oleks, et praegu veel on. Kuid kui kauaks? Kas globaliseeruvas maailmas ja Euroopa Liidu tingimustes on võimalik üldse rahvusriigiks jääda?
Sellel teemal on kaks külge, esiteks Eesti kui eestlaste rahvuskodu püsimajäämine, ja teiseks eestlaste kui rahvuse püsimajäämine.
Esmalt rahvuskodust – paljud nn. ühispartei valijad ehk ei mõista seda probleemi või ei saa aru selle tähtsusest, siis selle teema paremaks arusaamiseks toon kõrvale paralleeli loodusest, on ju ka eestlased nagu ka tegelikult kõik teised põlisrahvad, loodusrahvad.
Kui me käime reisil, siis ju just selleks, et näha midagi erilist, midagi uut – palm, aaloe, rododendron on vaid mõned näited, mis inimestele kohe silme ette kangastuvad. Maailm oleks väga üksluine ja ühekülgne, kui meil oleksid igal pool ainult ühed taimed ja loomad. Kusjuures Eestiski on kaks taimeliiki, saaremaa robirohi ja eesti soojumikas, keda mujal maailmas ei kasva. Kuid näiteks Soomes pole ühtegi taime- ega loomaliiki, keda võib ainult seal kohata.
Tänapäeval vaadeldaksegi taimede ja loomade kestma jäämist kui loodusvara, mida tuleb hoida, kaitsta ja väärtustada. Iga liigi kaitseks on vaja kaitsta ka tema elupaika ja elukeskkond mängib iga liigi püsimajäämisel olulist, et mitte öelda määravat rolli. Võime võtta veel näiteks tedre või lendorava, mõlemal puhul muutusid nad ohustatud liikideks, kuna nende elukeskkond hävitati, sest need loomad vajavad väga spetsiifilist elukeskkonda.
Neid näiteid loodusest on palju, kuid mida ma tahan nende näidetega öelda, on see, et samamoodi nagu kaovad ka teised liigid elukeskkonna muutumisel, kaovad ka põlisrahvad. Eesti kultuuri püsimajäämiseks on ka sellele vaja oma elukeskkonda. Meil on ju väliseestlased, kes on üritanud välismaal Eesti kultuuri edasi kanda, kuid kahjuks peame tõdema, et mida noorem generatsioon väliseestlasi peale kasvab, seda vähem tunnevad nad seost Eestiga ja eestlusega. Mis on sulaselge näide sellest, et nii haruldased rahvus-, kui ka taimekultuurid ei ole eluvõimelised võõras keskkonnas, kus nad lihtsalt teiste kultuuride poolt välja süüakse. See on see põhjus, miks meile on vaja iseseisvat Eesti rahvusriiki, et kaitsta eestlaste elupaika.
Nüüd keerame selle mündi teise külje ja räägime eestlaste kui rahvuse püsimajäämisest. Pärast Eesti taasiseseisvumist on sündimus vähenenud ning seetõttu väheneb Eesti elanike arv pidevalt. Kuna elanikkonna vähenemist ei ole suudetud 30 aasta jooksul peatada, jääb tööjõust puudu ja ei suudeta tagada riigi ülalpidamiseks vajalikke rahalisi vahendeid. Seetõttu tuuakse Eestisse massiliselt võõrtöölisi, ning selline olukord ohustab kahtlemata rahva püsimajäämist. Ei ole ka lohutuseks teadmine, et eestlaste sündimus oli mullu 100 aasta madalaim, aga rahvastikukoosseis kasvas 2%. Aastatel 2017 – 2021 asus siia elama 28 500 inimest rohkem, kui siit lahkus, kelledest 95% mitte-eestlased. Seetõttu taandub eesti keel vene ja inglise keele ees. See on suur probleem, kuna keel asetub eestlaste rahvuslikus identiteedis väga olulisele kohale.
Otse loomulikult ei saa meie rahvastikuprobleeme lahendada immigrantidega. Nõustun siinkohal täiesti Ruuben Kaalepiga, kes on öelnud, et me ei saa kellestki teha eestlast, kui see pole talle kaasa sündinud. Kui inimesel pole ühtegi eesti esivanemat, ei saa ta ka olla eestlane. Kui need tal on siis alles tulevad järgmiseks eesti identiteet, kultuur ja kodukoht, kõik see on vajalik selleks, et inimene ka oma hinges ja meelsuses tunneks sidet selle rahvaga.
Kuid lisaks eelpool mainitud haruldastele liikidele, kes ongi haruldased tingituna oma omadusest vähe paljuneda on olemas ka agressiivsed võõrliigid, kelle paljunemisvõime on suur ja põhjustavad suurt pahandust. Eesti taimedest Sosnovski karuputk ja loomadest Lusitaania teetigu. Tähelepanelik lugeja oskab kindlasti tõmmata sellel paralleele päriseluga. Arenenud Euroopa riigid – Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi, kus me näeme selgelt, et võõrast kultuuriruumist tulnud inimesed ajavad juured maasse, sest elukeskkond on neile soodne ja hakkavad pahandust tekitama. Kui me loome igasuguste toetuste abil võõrastele eluks soodsad tingimused, siis loomulikult hakkavad nad kohalikku keskkonda häirima.
See, et paljud otsused, mis otseselt või kaudselt puudutavad eesti rahvast tulevad väljaspool Eestit ja ilma meie enda kontrollita, ei ole enam kellelegi saladus. Üle 80% Eesti seadusandlusest on juba eurodirektiivide ülevõtmise alusel ja see on meile väga ohtlik.
Kirjutasin tegelikult selle arvamusartikli algselt kõnena kooli kõnevõistluse jaoks, kuid ilmselgelt see kõne praagiti sealt välja, sest nendel teemadel avalikult rääkimine on Kallase ajal keelatud. Loodan, et 5. märtsil saab riigitüüri enda kätte EKRE ja neil teemadel võib juba ka avalikult rääkida, kuid veel parem oleks, et nendest poleks üldse vaja rääkida.
Märtin Muhu