21.02.2023
Ajakirjanik Andres Raid.
Jättes igasugused emotsioonid kõrvale ja lähenedes peavoolus esitatud tekstidele uudishimulikult ja varustatuna mõningase analüüsivõimega, siis tegelikult on nad sageli vägagi informeerivad ja toovad enam kui ilmekalt välja selle, mida otse välja ei öelda.
Tänane „Päevaleht“ pakub: „JUHTKIRI | Heaolu on rohkem kui vaimset tervist“. Jutt käib põhiliselt äsjasest „Inimarengu aruandest“.
Kõigepealt – inimesel ei ole mitut tervist, on üks tervik vaimne on selle üks aspekt. Täna ühes raadiojaamas esinenud aruande toimetaja määratles ka ise tervise paraku valesti, öeldes, et see on vaimse ja füüsilise heaolu ühtsus.
Ometi on selle kohta olemas isegi WHO määratlus, mille kohaselt tervis on vaimse, füüsilise ja sotsiaalse heaolu ühtsus. Sotsiaalne aspekt jäi hoopis kõrvale ja paraku on üsna ilmne, et see aspekt on ka aruande koostajatele üleüldse võõras, igatahes ei inimese ega arengu mõiste lahtiseletamist selles üllitises samuti ei ole.
Ja muidugi pealkirja juurde – palju seda heaolu siis on?! Kui korraks on „hea olla“, kas siis seda on vähe või palju?! Inimese käsitlust, muide, te praegustest tekstidest ei leia, ammugi mitte seda, mis võiks kuuluda vaimse või muu hulka ja lootusetu oleks otsida seda, mida üldse tähendab inimeseks olemine.
Punanurgast kostub: „Lauri Läänemets: optimeerimisega kaugele ei jõua – makse peab tõstma“. Optimeerimine on tore sõna – näiteks koolivõrgu optimeerimine tähendab ju meie praktikas koolide kinnipanekut, see tähendab, et optimeerimine on likvideerimine.
Juba ammusest ajast levib kõnekäänd, et sotsialist otsib põhjusi, miks mitte teha ja kapitalist võimalusi, kuidas teha. Siin on põhimõtteline veelahe – sotsialist otsib võimalusi, kuidas olemasolevat kõigepealt ennast unustamata laiali jagada, esitatud peaks aga hoopis olema küsimus, kuidas olemasolevat suurendada ehk kuidas rikkust juurde tekitada. Paraku pole sotsid pooleteistkümne sajandi jooksul nende asjadega kunagi viitsinud pead vaevata, alati on leitud keegi, kellelt ära võtta ja selle tagajärjel tekkinud nurina korral see nuriseja lihtsalt maha nottida.
Samast punanurgast: „Madis Kallas: sügiseks on Eesti maaelu oluliselt vaesem. Paljud volikogud hakkavad maakoolide sulgemise kohta otsuseid tegema“.
Kas see Madis Kallas mitte valitsuse liige ei ole, kes peaks just selle eest seisma, et selliseid asju ei juhtuks ja kes on selle kohta isegi pidulikult vande andnud?! Mis teinud oled, kus tulemused on, mille eest palka oled saanud?! Tulemus on vähemalt selle teksti järgi otsustades, et nii ongi ja parata pole midagi – maa vaesem ja koolid kinni?! Milleks sa, Madis, siis valitsuses oled?!
Meenub mitte eriti ammune kirjavahetus Maaeluministeeriumiga. Küsimuse peale, kuidas defineeritakse ministeeriumis maaelu ning kuidas erineb see teistest teada-tuntud elu eksisteerimise viisidest ja vormidest, siis sellele tuli vastus – „Maaelu erineb muust elust ruumilis-geograafiliselt“. Täpsustav küsimus selle kohta, et kui ruumiliselt, siis sellel ju kolm mõõdet ja kui kõrgele see „maaelu“ siis ikka ulatub, siis tuli tõsine vastus, et „päris kõrgele“. Kommentaarid on vast liigsed.
Ja veel. Kus CIA ja MOSSAD hätta jäävad, seal tuleb „Päevaleht“ appi ja saab kätte kõik salajased dokumendid, ükskõik mitme luku taga need Kremli seifides ka ei oleks. „Saladokumendid näitavad: just nii plaanib Putini Venemaa Valgevene alla neelata“. Aga nüüd siis teame, selge pilt.
Hull on asi, kui Riigikogu liikmed oma KAPO-t enam ei usalda. Ikka on vaja luua komisjon, sest kus KAPO hakkama ei saa, seal tulevad eriettevalmistuse saanud riigikogulased, selgitavad kõik üks-kaks-kolm välja ja salastavad kõik 75-ks aastaks ja jätavad kindlasti sealjuures mulje, et Prigožin ja Reitelmann on tegelikult üks ja seesama isik.
Reaalsus on aga labane – moodustatakse mingi komisjon või mitte, praegu on tähtis teema jälle üles tõsta ja klassikalise demagoogia vormis luua sõnapaar EKRE-Wagner ja taguda see vale valijate pealuusse kinni.
Madalavõitu, kuid maitseasi.
Andres Raid