Priit Uring: “vilepuhumine” kui totrus

Olen kuulnud, et vilepuhumine on totrus ja tegelikult olen ka endise kriminaalõiguse praktikuna ja praeguse pensionärina ise samasugusel arvamusel.

Miks on see nii? Kelle huvides on vilepuhumise teema sootsiumis üldse üles kerkinud? Ja kelle huvides sellekohast eelnõu püütakse viimasel ajal lausa silmapaistva järjekindlusega  sünnitada ja koostada ning mitte ainult koostada, vaid ka kehtestada? See tähendab parlamendis arutusele panna ja õigusaktina vastu võtta. Seni ei ole see õnneks veel korda läinud, aga edaspidi võib minna küll, nagu viimase aja märgid näitavad.

Tähendus Vikipeediast

Mõiste “vilepuhumine” pärineb kaudselt (täpne terminin on “vilistamine”) spordi sõnavarast ja viitab algses tähenduses kohtunikule, kes vile puhumisega peatab vea kahtlusel mängu. Teise seletuse kohaselt on mõiste pärit korrakaitsest, viidates politseinikule, kes palub pealtnägijatelt vilega abi kurjategija tabamisel.

Terminina on eestikeelne “vilepuhuja” ingliskeelse whistleblower’i vastena avalikus kasutuses kinnistumas. Eesti õigusaktides seda siiski veel ei kasutata. Terminite “korruptsioonijuhtumist teatanud isik” (§ 6 lg 4) ja “teavitaja” (§ 6 lg 3) ebaõnnestunud vaheldumine korruptsioonivastase seaduse viimases redaktsioonis annab märku sellest, et uue korruptsioonivastase seadusega ei loodud veel ühest vastet inglise vilepuhujale (whistleblower), mis on saanud maailmas sama levinud tähistuseks kui ombudsman. Küllap annab see segadus vilepuhuja eestikeelse vastega märku ka sellest, et õiguslik regulatsioon ei ole veel ammendav.

Ei tahaks üldse mitte peatuda lähemalt selle mõiste õiguslikul tähendusel, sest selgub, et ka õigusteoreetiliselt on vilepuhumise mõiste ise segane ja laialivalguv ning igal juristil võib selle kohta vabalt olla oma arvamus. Sellepärast eelistaksin avaldada mitte ainult juristi seisukohta, vaid ka tavainimese ja veidi ka nii-öelda kirjamehe mõttearendust.

Sestap väidangi veel kord, et vilepuhumisele jääb külge ikkagi lihtlabase pealekaebamise vari, mida lapsesuu nimetaks ka kitumiseks. Ja see annab vilepuhumisele juurde infantiilse, ebaeetilise ning isegi amoraalse varjundi. Seetõttu võib vilepuhumine olla seoses veelgi pahaendelisema ilminguga, nimelt reetmisega. Teame ju küll, et näiteks riigireetmine on üks raskemaid kuritegusid üldse. Aga kummalisel kombel ei räägitagi vilepuhumise puhul mitte niivõrd kuritegevusest laiemas tähenduses, kuivõrd püütakse seda seostada raskemini avastatava korruptsiooniga. Avalikkusele tahetakse sealjuures sisendada, et vilepuhumine olevat justkui mingi ennenägematult kasulik vahend ja võte, võib olla et koguni mingi issanda vits (kirjutaja liialdus) korruptsiooni vastu võitlemisel.

Kurjusest edasi mõlgutades jõuame varem või hiljem tõendite kogumise tähenduse juurde, sest pahategusid tuleb tõendada, sealjuures seaduses ettenähtud ja lubatud piires. Aga kas on ja kui palju on juba praegu olemasolevaid seaduses ettenähtud varjatud võimalusi kuritegude avastamiseks ja tõkestamiseks?

Järgnevalt aga ei saa enam üle ega ümber viitamisest juba kehtivatele õigusaktidele ja samuti ametitele, kus toimub võitlus mitmete valgustkartvate ja ohtlike nähtuste vastu ühiskonnas nii sees- kui välispidiselt.

Politsei ja piirivalve seadus näeb ette selle kohta  järgmist:

§ 751.   Kaasamine salajasele koostööle

(1) Jälitustoimingute tegemise tagamiseks või teabe kogumiseks võib politsei kasutada salajasele koostööle kaasatud isikut.

(2) Salajasele koostööle kaasatud isik käesoleva seaduse tähenduses on isik, kelle koostöö politseiga ei ole kolmandatele isikutele teada. /…/

(5) Salajasele koostööle kaasatud isikud on kohustatud hoiduma teadvalt väära või laimava teabe edasiandmisest ning hoidma saladuses neile koostöö käigus teatavaks saanud andmed, samuti jälitustoimingute tegemisel kasutatavad vahendid, meetodid ja taktika. /…/

(8) Isiku kaasamise dokumenteerimise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 755.   Teesklemine

(1) Jälitustoimingute tegemise tagamiseks võib Politsei- ja Piirivalveamet teeselda eraõiguslikku juriidilist isikut, tema struktuuriüksust või organit või välisriigi äriühingu filiaali. /…/

(3) Valdkonna eest vastutav minister annab kirjaliku nõusoleku isiku või välisriigi äriühingu filiaali teesklemiseks Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori põhistatud taotlusel, milles näidatakse:
1) isiku teesklemise vajadus;
2) teeseldava isiku liik;
3) isiku teesklemise kulud;
4) isiku teesklemise kestus, kui see on kindlaks määratav. /…/

§ 756.   Variisiku kasutamine

(1) Jälitustoimingute tegemiseks, nende tegemise tagamiseks või teabe kogumiseks võib politsei kasutada variisikut. /…/

(4) Politseiametnikust variisikul on kõik politseiametniku kohustused niivõrd, kuivõrd see ei too kaasa muudetud identiteedi paljastamist.

(5) Variisiku isik jäetakse salastatuks ka pärast jälitustoimingu lõpetamist, kui avalikustamine võib seada ohtu variisiku või tema lähikondsete elu, tervise, au või hea nime või vara või tema edasise tegutsemise variisiku või politseiagendina.

Samuti näeb Kaitseväe korralduse seadus analoogseid võimalusi ette. Ja lisaks sellel on olemas veel üks kõiki  jõuametkondi käsitlev ehk täpsemalt Julgeolekuasutuste seadus, kus samuti on fikseeritud vajalikud teemakohased õigused must-valgel ja täiesti ühemõtteliselt:

§ 232.   Salajane koosseisuline julgeolekuasutuse ametnik ja töötaja

(1) Julgeolekuasutus võib julgeolekuasutuse juhi otsuse alusel nimetada ametikohale või võtta tööle salajase koosseisulise julgeolekuasutuse ametniku või töötaja.

(2) Salajane koosseisuline julgeolekuasutuse ametnik või töötaja käesoleva seaduse tähenduses on julgeolekuasutuse ametnik või töötaja, kelle teenistus- või töösuhe julgeolekuasutusega ei ole kolmandale isikule teada ning kes kogub varjatult teavet või aitab tagada teabe kogumise varjatuse. /…/

§ 241.   Isiku kaasamine salajasele koostööle

(1) Julgeolekuasutusel on õigus kaasata teovõimeline füüsiline isik tema nõusolekul salajasele koostööle.

(2) Salajasele koostööle kaasatud isik käesoleva seaduse tähenduses on isik, kelle koostöö julgeolekuasutusega ei ole kolmandale isikule teada.

(3) Julgeolekuasutuse ja salajasele koostööle kaasatud isiku koostööna käsitatakse teabe varjatud kogumist või toimingu tegemist julgeolekuasutuse ülesandel, võttes arvesse käesoleva seaduse §-s 23 sätestatut. /…/

(5) Salajasele koostööle kaasatud isik on kohustatud hoiduma teadvalt väära või laimava teabe edasiandmisest ning hoidma saladuses koostöö julgeolekuasutusega, talle salajase koostöö käigus teatavaks saanud andmed, samuti teabe kogumisel kasutatavad vahendid, meetodid ja taktika.

(6) Salajasele koostööle kaasatud isikul on õigus keelduda toimingu tegemisest tema lähedase isiku suhtes.

Need eelnevalt viidatud avalikud õigusaktid on soovi korral igale asjahuvilisele lähemaks tutvumiseks kättesaadavad interneti kaudu elektroonilise Riigi Teataja lehekülgedel. Ja nende taustal on vilepuhumisest kui veidrusest rääkimine enam kui põhjendatud. Vilepuhumise seadustamine aga oleks ühelt poolt ohuks demokraatiale üldse ja teiselt poolt midagi veelgi hullemat ja nimelt: see oleks nähtamatuks ajendiks võimalikule võimuliialdusele jõuametites. Järelikult oleks ehk tõesti mõistlikum selleteemaline algatus hoopistükkis paberihundi lõugade vahele torgata.

Ka on praegusel heitlikul ajal ning Ukraina sõja õõvastaval taustal rahvaasemikel arvatavasti hulga kasulikum ette võtta midagi palju mõistlikumat, kui seda on üks ilmne euroliialdus.

Priit Uring