Piret Kivi: libaliberaalid on otsustanud hakata “kaasajastama” õigekirja

Aastakümneid (!) on üks minu lemmikraamatutest olnud Robert van Guliku „Kummitused kloostris“. Ma ei suuda sellest raamatust iialgi väsida ja välja tulla. Tegemist on ideaalse ratsionaalse kriminaalromaaniga, kuhu on põimitud sisse muust maailmast eraldatud koht, Tangi ajastu Hiina ning autori tohutu erudeeritus, mida ta suudab edastada mõnusas ja meelelahutuslikus võtmes. Ka illustratsioonid on kirjanikuhärra enese tehtud. Teose on kaunisse emakeelde tõlkinud Ursula Põks.

Kui Madalmaade diplomaat Robert van Gulik otsustas õhtumaise lugeja jaoks elustada hiinlaste kuulsa kohtunik Di, siis olevat ta arvanud, et lääne lugeja ei pea hiina krimkadega vastu. Nois antakse nimelt raamatu alguses kohe teada, kes on mõrvar. Raamat ise ei ole mitte küüntenärimine pingelanguse ja tõeni, vaid targa detektiivi ja kurja geeniuse vaheline ajugümnastika. Kirjanik muutis selle ära ning mõrvari isik paljastatakse lugejale alles müsteeriumi lõpus.

Olen Robert van Gulikuga selles suhtes eri meelt. Imesin lapsepõlves endasse Soome telekat nagu käsn. Üks minu lemmikseriaalidest oli „Columbo“. Mulle meeldis väga, et näidati kohe alguses ära nii mõrv kui ka mõrvari isik. Edasine oli puhas vaatamisrõõm. Loen aeg-ajalt üle ka Agatha Christie kuulsaid kriminulle. Te võiksite mult pärida: „Kas sind ei häiri üldse, et sa tead, kes kuriteo toime pani?“ Otse vastupidi. Naudin mängu, kirjaniku võimsat kultuuritunnetust ning katseid lugejat haneks tõmmata.

Itsitasin pihku, kui avastasin, et Agatha Christie teadis ülihästi, et „korralikele inimestele“ ei meeldi uhuu-inimesed. Seega on üks tema trikkidest uhuu-inimene, kes räägib puhast tõtt. Peavoolu rahvas on nagu kriminaalromaani „korralikud inimesed“. Nemad kutsuvad Uute Uudiste portaali Uhuu-uudisteks. Olgu siis nii, aga klassikaliste kriminaalromaanide mõrvar on enamasti „korralike inimeste“ kogukonna liige. Nii et, kallid hobidetektiivid, „mõrvareid“ otsige ikka peavoolust! Nõnda on otsustanud kuulsad kirjanikud.

Aastaid lugesin „Kummitused kloostris“ vana Mirabilia trükki. Kaotasin selle kolimiste käigus. Ostsin raske raha eest uue trüki. Lugesin siis seda. Ühel päeval tervitas mind aga raamatukogu makulatuurihunnikust vana Mirabilia sõber. Ta oli räpane ja surma mõistetud. Võtsin ta kaasa ning panin ta raamaturiiulis uue trüki kõrvale. Kaugem naabrimees on tal 1787. aasta Voltaire isiklikult. Kõrbenud ja söestunud kaantega Voltaire. Kas ma avastasin kuriteo? Jah. Voltaire sai viga mõisate põletamise käigus.

Läks mööda pisut aega. Otsustasin teha midagi uut ja huvitavat. Lugeda vana ja uut trükki koos. See oli halb mõte, sest vihastasin üpriski ruttu end tumesiniseks ning hakkasin koledaid hääli tegema.

Uut trükki on toimetatud, Mitte just eriti palju, sest vastasel juhul oleksin selle rüveda kuriteo juba varem avastanud. Aga siiski. Toimetaja tundub olevat anonüümne. Miks me ei tohi teada, kes ta on? Kas tal on häbi?

On tõsi, et ta on toimetanud kohti, mis ei tee raamatut halvemaks. Paremaks muidugi ka ei tee. Järelikult, miks oli vaja neid kohti toimetada? Kahjuks on ka „parandusi“, mis on teinud raamatu halvemaks.

Väike fragment 1987. aasta väljaandest (lk 14):

„Läbi punutud võrestiku, mis kattis šahti kõiki nelja seina, tõusis india lõhnaaine rasket hõngu.“

Sama koht 2007. aasta raamatust (lk 19):

„Läbi punutud võrestiku, mis kattis šahti kõiki nelja seina, tõusis India lõhnaaine rasket hõngu.“

Algses variandis on „india lõhnaaine“. Uuemas variandis aga „India lõhnaaine“. Aga liiguks 7. sajandist, mil eeldatavalt toimub romaani tegevus, tänapäeva. Pakistani toit on ju india toit, kuid ei ole India toit. Hoomamatult on midagi, mis seisab kõrgemal kui templite ja allkirjadega dokustaadid, passid, isikutunnistused, armeed, valitsejad, poliitilised ideoloogiad, politseikoerad, pluti-pluti tädikesed, tapalavad, vihakõne, süstid, „meie siin ei mõtle nii“ ning digitaalkonks helendaval ekraanil. Millisest Indiast on juttu 7. sajandil?

Põhiseaduses on kohe alguses Eesti Vabariigi eesmärk. Eesmärgis on muuhulgas selgelt kirjas: „mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. On vägagi oluline, et „eesti“ on just väikese algustähega.

Aga miks see „India lõhnaaine“ mind häirib? Mitte ainult seetõttu, et tegemist on Tangi ajastu Hiinas segadusseajava kaubaga, vaid ka palju tähtsamal põhjusel. Libaliberaale häirib meeletult meie riigi eesmärk. Nad ei talu „eesti rahvust“ ning valavad oma viha välja iidse parfüümi peale. Kindlusemüür, mis kaitseb eesti rahvust, on veel liiga tugev. Välja arvatud ühes kohas. Keeleteaduslikus. Seega on libaliberaalid otsustanud hakata kõikjal asendama väikseid algustähti suurtega. Alguses tuleb lugeja India lõhnaainega niivõrd ära uimastada, et ta hakkabki mõtlema, et „India lõhnaaine“ ja „india lõhnaaine“ on sünonüümid. Kindlasti on juba noori, kes arvavad, et „india lõhnaaine“ on vigane eesti keel. Igatahes on edasine käkitegu ja kukepea. Libaliberaal väidab ilmsüüta näoga, et riigi eesmärki ei muudeta eluilmaski. Kaasajastatakse lihtsalt pisut õigekirja.

Paadunud ajaloohuvilisena olen teadlik, et riigid tulevad ja lähevad. Sageli vereojades. Terveid rahvaid pühitakse teise ilma. Sellest minu sõnum libaliberaalidele. Kui soovite uut eesmärki ehk uut riiki, siis käituge väärikalt. Tõuske relvile ning pühkige minusugused minema. Seejärel pange kirja oma uue riigi uus eesmärk ning asuge innukalt seda täitma. Kui te aga relvile tõusta ei taha või ei julge, siis olete te KOHUSTATUD täitma praegust eesmärki. Kui te seda ei tee, siis olete te… Jah, kes te siis olete? Kuidas passib üleüldsegi poliitik olla ja oma riigi eesmärgile vastu töötada?

Omalt poolt soovitan aga soojalt muretseda lugemisvara prügikastidest. 20. sajandil oli võimalik eesti keeles ilukirjandust lugeda. Nende raamatute eesti keel ei tekita soovi asuda kohe vihakõnelema. Tekitab lihtsalt ajus õnnetunnet. Nüüd on olukord mitmekesisem. Ja kurb. Lugesin eestikeelset raamatut, kus keegi sõimas kedagi puuviljakoogiks. Kuidas saab inimene olla puuviljakook? Ja miks on selline jaburdus solvang? Siis aga taipasin. Fruitcake on inglise keeles nii puuviljakook kui ka peast põrunud poolearuline uhuu. Tõlkija oli teinud „head tööd“. Piserdagu end edasi India lõhnaainega.

22.02.2023 Anno Domini

Puuviljakook Piret Kivi