22.02.2023
Tõnis Saartsi “liberaalne demokraatia” Rootsis Malmös. Varsssavis ja Budapestis sellist pilti ei näe.
“Politoloog” Tõnis Saarts on oma loos “Ärge muretsege, EKRE ei suuda teha Eestist teist Ungarit” esitanud päris kummalisi seisukohti, mis paljastavad seda, mida tema ei soovinud.
“See, et liberaaldemokraatia Ungaris ja Poolas murenes, tuli enamikule poliitikateadlastele suure üllatusena – need riigid olid ju 20–30 aasta eest Ida-Euroopa demokratiseerumislaine ja Euroopa Liiduga ühinemise tõelised lipulaevad. Küll aga andsid klassikalised demokraatiateooriaid ja lääne teadlaste ennustused vähe lootust hoopis meile,” kirjutab Saarts.
Tegelikult kumab sellest arvamusest läbi hoopis teine areng: see tee, mille valisid Poola ja Ungari, ongi klassikaline demokraatia. Ka Eesti ei astunud 2003. aastal ju sellisesse Euroopa Liitu, milliseks on ta täna muutunud – oleks me teadnud, kui palju võimu tuleb Brüsselile ära anda, olnuks vastuhääletajate protsent tollal kõvasti suurem.
Saartsi “liberaalne demokraatia” on väheste piirangutega klassikalise demokraatia üks totalitaarsemaid uusvariante, mis kätkeb endas sõnavabaduse piiramist (vihakõneseadused), rahvusriikluse hävitamist läbi globalistliku föderaliseerumise, traditsiooniliste kristlike väärtuste asendamist neomarksistlike “uusväärtustega” – ehk siis “liberaalne demokraatia” on märgatavalt antidemokraatlikum variant, kui senine klassikaline demokraatia, kus näiteks vihakõneseadusi polnud, migrante kaela ei määritud ja homokiitmine polnud kohustuslik.
Miks arvab Saarts, et Eestist ei saa uut Ungarit ja Poolat?
“Esiteks on Balti riikides arvukas venekeelne vähemus: mitme käsitluse järgi on vähetõenäoline, et liberaalne demokraatia võiks õilmitseda etniliselt kirjudes ühiskondades. Poliitikute vastutustundetu rahvuspingetele mängimine ja sallimatuse õhkkond rikub kergesti mängu ära. Seevastu on Ungari ja Poola siiani ühed kõige monoetnilisemad ühiskonnad terves Euroopas,” kirjutab Saarts.
Tüüpilise äärmusliberaalina räägib Saarts küll “poliitikute vastutustundetust rahvuspingetele mängimisest” (Eesti 200 plakatid Hobujaamas?), kuid ta “unustab”, et need pinged eksisteerivad ka ilma poliitikuteta (iseseisvusmeelsed šotlased Suurbritannias, katalaanid ja baskid Hispaanias) ning liberaalsed läänemaad on massimigratsiooniga loonud veelgi suuremad konfliktikeskused (islamiseparatism Prantsusmaal, president Emmanuel Macroni sõnastus).
Seega ei saa liberaalne demokraatia “õilmitseda” kusagil “etniliselt kirjus” multikultuurses Läänes ja jällegi ei saa seda poliitikute süüks panna, sest ajaloolise vastuoluga türklased ja kurdid kaklevad Saksamaa linnade tänavatel ka ilma AfD parteita. See, et “salliv” liberaalne demokraatia pole mitte üheski lääneriigis pingeid maha võtnud, vaid pigem oluliselt suurendanud (sisserändel põhinev kuritegevus Rootsis), on fakt. Kogu Lääne-Euroopa on podisev vastuolude katel.
Sallimatuse õhkkonna tekitavad liberaalid ise, pannes Lääne-Euroopas kokku Rahvaste Paabeli – seal podiseb ehtne kultuuride konflikt, millel pole midagi ühist saartsiliku arusaamaga “sallimatusest”, sest viimane põhineb eeldusel, et kõik on muidu ülihea, ainult “halvad” inimesed õhutavad pahatahtlikult mingit sallimatust.
Tasub tähele panna ka Saartsi sõnu “sallimatuse õhkkond rikub kergesti mängu ära”. Seega ei riku ära mitte turvalist ühiskonda, vaid kellegi “mänge”.
Ja viimaks eriline avastus: “Paradoksaalsel kombel rikuvad just Baltimaade venelased ära parempopulistide püüdlused lõpetada siinmail liberaalne demokraatia.” Järelikult on üsnagi georgilindimeelne vene kogukond Pariisi giljotiinide vereojadest alguse saanud liberaalse demokraatia kaitsja. Ehk siis päästab vaid Venemaa kanaleid jälgiv eestivenelane Saartsi liberaalse demokraatia.
Uued Uudised