Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Vabariigi sünnipäev: ei suuda armastust mõõta!

-
23.02.2023
Loone Ots
© Erakogu

Laulva revolutsiooni ajal me muudkui laulsime. Sünnipäevadel ja pulmades, miitingutel ja kaevates rahvusraamatukogu kraave. Laulsime siis, kui korjasime raha ühe või teise muinsuskaitseväärtuse taastamiseks. Laulsime kaasa kooridega, kes olid just-just saanud loa lülitada repertuaari seni nii karmilt keelatud sinimustvalgeid laule.

Kui 15. aprillil 1988 algasid Tartu muinsuskaitsepäevad, tulime lauldes EÜSi maja, tollal spordisaaliks alandatud hoone juurde. Siin ja seal paistis inimesi, kes kandsid varda otsas kangaid: siniseid musti ja valgeid. Eraldi, juhuks, kui miilits peaks miitingusse sekkuma. Järgmisel päeval nägime neid ka. Aga kolmas päev oli pühapäev, päike paistis heledalt ja õhusoe tõusis erandlikult kahekümne kraadini. Siis marssisime pikas-pikas protsessioonis Raadi lennuvälja okastraattõkke taha ja nõudsime, et okupandi lennuvägi annaks tagasi Eesti Rahva muuseumi hävitatud hooned. Sõdurid vahtisid meid. Nemad olid traadi taga, meie aga vabad! Ja korraga hakkas meie kohal lehvima tõeline, pisut pleekinud, kusagil kaua peidus hoitud, kuid õigel hetkel kõrgele tõstetud Eesti lipp.

Seda tunnet ei saa sõnadesse panna.

Kuid lipp oli meie keskel lehvinud juba eelmisel õhtul Vanemuises. Muinsuskaitse peo päris lõpus tuli lavale muusik Johanson ja ütles:

„Laulame nüüd koos „Eesti lippu“. Ma ütlen sõnad ette.“

Nii saigi. Pisut kobamisi, kahe rea haaval, vaikse kitarri saatel võttis laul hoogu, hakkas kandma ja saigi tiivad. Paljud jätsid poolelt sõnalt katki, sest kramp nööris kõri. Nelikümmend ja neli aastat keelatud tekst oli jälle prii.

Isamaaline laul, isamaalaul oli siis midagi endastmõistetavat. Otsiti üles vanad, ärkamis- ja Vabadussõjaaegsed laulud ning loodi uusi. Ülendavad olid need kõik.

Millal me vagusi jäime? Millal ei leidnud enam hingest seda suurt soovi ning tahet Eesti kiituseks laulda? Miks nii paljud meie lapsed ja nende lapsed neid laule enam ei mõista?

Tuntud muusik Indrek Kalda, kes kandideerib EKRE esindajana ka riigikokku, kurtis hiljuti, et nii ammu pole enam loodud uusi rahvalikke isamaalaule. Ja küsis, kas ma ei tahaks üht niisugust teksti kirjutada.

See oli raske ülesanne. Kuidas sa leiad sõnad kõige selle jaoks, mis tähendab kokku meie rahvast ja meie Eestit? Mingil hetkel hakkas laul aga kõrvus kõlama. Ja sõnad tulid nagu iseenesest. Südamest.

Loodan, et Indrekul on viis varsti valmis. Kirjutasin enda ja tema juurte paigast. Igaühel meist on juured omas paigas. Haljendagem siis ja kandkem palju vilja.

Jagan laulu teiega, armsad sõbrad. Head Eesti Vabariigi sünnipäeva!

Loone Ots

EI SUUDA MÕÕTA MA ARMASTUST

1.

Munamäe rinnal on sinamas laas,

siin minu juured on kindlalt maas.

Võhandu kõrkjate vesi on must.

ei suuda mõõta ma armastust.

Valged on tüdruku sääred ja särk,

põse peal tilluke sünnimärk.

Sünnimärk küljes on igal ju meist –

Eesti, mu kodu, su sarnast ei teist!

 

Refrään

Punane kari ja kollane talu,

niidetud nõlvakul paljajalu

üheksavägise leian ma üles,

ei lase tüdrukut endal sülest.

 

Õuemaal tamm on ja pärnasalu,

luba siin olla, muud ma ei palu.

Emapiimaga hinge saadud

maasikakõrred ja heinasaadud,

sügisemullased kartulikuhjad,

talvise hommiku pakasekahjad.

Isa käekõrval kodumaatruudust

õppisin selgeks, ei ole mul puudust

 

ühestki ülemast kuningariigist,

kuni mu Eestimaa pinnal ma viibin!

 

2.

Siniselt lainetab Tamula järv,

mustana kerkimas Vällamäe perv.

valgena helendab tüdruku tukk,

temal mu südame võti ja lukk.

Muistsete põlvede verest ja luust

oleme voolitud, tugevast puust.

Sinimustvalge on ukse peal lipp,

siin, ainult siin olen õnnelik.

 

Refrään

Madala läve all maarjalill rohus,

tumedad triibud on kasetohus.

Püha ja hele on kodune kotus,

metsateel kitsed ja pedakal mõtus,

 

Mätastel muraka kullatilgad,

sõnajalgades jaaniuss hiilgab.

Pihlakad koplis ja ussaia taga,

aidasäng, kus minu tüdruk ei maga,

avasilmi vaid unistab õnnest,

armsama kätest ja lapsest mõnest,

uuesti tallaks kes talude radu,

et kestaks Eesti veel aastasadu.

 

Püha on pind, kus mind hoidis mu ema,

Eesti, mu Eesti, ma olen su oma!