Sõjavägi ja meditsiinisektor pole kohad, kus poliitikat ajada

Kaitseväe juhataja Martin Herem ei saa jätkuvalt aru, mida ta valesti teeb. Kõige paremini võttis probleemi kokku ühiskonnateadlane Peeter Espak: see sõnasõda, mis käis Martin Helme ja Martin Heremi vahel, oleks pidanud toimuma EKRE juhi ja Riigikogu aseesimehe Helme ning kaitseminister Hanno Pevkuri vahel. Sõjaväelased poliitikasse ei sekku, Herem aga lausa elab seal.

Kaitseväe juhataja sõnakus tähendab meie relvajõudude lõhestamist. Herem räägib, nagu oleks kaitsevõimekustega kõik enam-vähem korras, reservsõjaväelane ja Riigikogu saadik Leo Kunnas aga väidab, et aastaks 2026 saavutab Eesti alles minimaalse kaitsevõimekuse.

Kui selline tüli majas on, võtavad sõna teisedki militaarinimesed. Brigaadikindral Veiko-Vello Palm juba võttis. Nii hakkavadki sõjaväelased distsipliinist kinnipidamise asemel väitlema, kasvõi isekeskis, ning seal hakkavad tekkima pinged. Kõik pole Kaitseväes kahtlemata kuidagi korras ja need, kes märkavad Leo Kunnase argumentide tõsidust, tahavad ka sõna sekka öelda. Kaitsejõududest võib saada arvamusfestival. Kui kellegi arvamus maha surutakse, tuleb pettumus. Ja ongi kaitsevägi lõhestunud.

Üks kaitseliitlane rääkis Uutele Uudistele, kuidas neil tekkis meeste vahel sõnavahetus, sest puhkehetkel vesteldes puudutati poliitikat, selles osas aga olid relvakandjatel kõvad eriarvamused. Viimaks sekkus üks meestest ja palus kõigil kohe jutt poliitikast lõpetada. “Me oleme siin kõik kaitseliitlased, mitte sotsid, reformarid või ekrelased,” ütles ta. Tüli summutati eos ja õigesti tehti.

Martin Herem külvab kaitsejõududesse paraku just tüliseemneid, sest sedavõrd selgeltnähtava politiseerumisega seab ta kaitsejõud liberaalse ideoloogia teenistusse – on ju tema arvamused kõik sarnased Reformierakonna omaga. Sisuliselt tähendab see relvajõudude politiseerimist ja allutamist maailmavaatele, seal pole aga kaugel ka riigipööre, nagu see oli 1934. aastal.

Martin Herem on errusaatmise ära teeninud kasvõi tegevteenistuse ja poliitikas üheaegse olemise eest. Lisaks on ta teinud meedias enneolematuid avaldusi selle kohta, palju on Eestil laenguid Vene vägedega võrreldes. Normaalses ühiskonnas oleks see mees juba ammu erus ja siis kasvõi poliitikas.

Aga ega see ei ole ainus koht, kus Eestis asjad käest on – teiseks on meditsiin, kus perearst Karmen Joller tõi poliitika otse arstiabisse, vastandudes ka teisitimõtlevatele patsientidele. Ühte osa ühiskonnast sedavõrd tuliselt vihkav arst ei saa meditsiinisüsteemis olla, ta võib arstivande vastaselt kas abistamisest keelduda või poliitilist vastast lausa teadlikult valesti ravida. Kogu koroonaperiood andis meditsiinile kõva hoobi, sest paljud arstid väljendasid samuti poliitilisi seisukohti – kui Irja Lutsar nõustas Kaja Kallase valitsust, olid tal ühed, sealt “kinga” saades aga kohe teised veendumused.

Uued Uudised