24.02.2023
Vabadussammas
Tänasel Eesti iseseisvuspäeval mõtleme, kuhu me riigi ja rahvana oleme jõudnud. Ja küsime endilt, miks see just nii on läinud.
Me oleme terve aasta elanud sõjahirmus, kartes, et Ukrainas toimuv jõuab ka reaalselt meile. Kuid selle taustal käib meil hoopis tige sisemine võitlus, mis on aastatega liiga harjumuspäraseks kujunenud. Just enne parlamendivalimisi aktiviseerub see vahutav pime vihasööst end „sallijateks“ nimetada armastava seltskonna poolt üha ja enam.
Me oleme Eesti vabariigi 105. sünnipäevaks (just sünnipäevaks, mitte aastapäevaks, sest Eesti siiski veel elab, kuigi oli vahepealsed 50 aastat koomas) jõudnud vihaõhutamiseni, kus mitte ainult mõni suvaline väikeerakond nagu Eesti 200, vaid valitseva peaministripartei poliitikud, kutsuvad ühte osa oma rahvast välja lülitama, kasutades selleks kõikmõeldavaid vahendeid ja laienedes lausa piiri taha. Eesmärk pühendab abinõu.
Rahvuskonservatiivide vastu punutakse absurdseid süüdistusi, sest EKRE populaarsus rahva seas on Reformierakonna jaoks ohtlikult kõrge.
Pole juhuslik, et Kaja Kallas poseerib naeratades vasakpoolse väljaande Politico juhtivate toimetajatega fotoseina ees.
Labase laimuga tullakse välja mõistagi kõigest paar nädalat enne valimisi. Kui neli aastat tagasi anti turmtuld kaudselt kinnimakstud või lihtsalt võimutruu peavoolumeedia vahendusel natsiteemadel, siis nüüd on liigutud skaala teise otsa ja on mugav kõike võimalikke ja võimatuid seoseid otsida Kremliga.
Massiline meediarünnak on mitte ainult ebaõiglane, vaid ka ebaprofessionaalne. Meenub, kuidas ühes nelja aasta taguses valimiseelses päevalehes ei mainitud EKRE-t vaid David Bowie plaadiarvustuses ja ilmateates. Vaadake, mis nüüd toimub.
Kaja Kallas, kes hõiskas sügisel oma erakonna volikogus välja, et nemad vastanduvad selles valimisvõitluses EKRE-le, on oma sõnadele kindlaks jäänud. See on ka enam-vähem ainus asi, kus ta pole valetanud. Lisaks oli ta aus öeldes, et tema vanemad saavad ilma pensionitõusuta hakkama.
Ent valimisreklaamides kutsub ta üles hääletama enda poolt, tuues argumendina tõiga, et välistada konservatiivne rahvaerakond. Kui EKRE välistamine on Reformierakonna valimisprogrammis ka ainus ja põhiline lubadus, siis millest me üldse räägime?!
Ja ka heast toonist ei räägi ammu enam keegi, kuid hullem on see, et selline tülgastav vihakülvamine ongi leidnud viljaka pinnase ning leidub inimesi, kes on konkreetselt nakatunud.
Me oleme sel Ukraina sõja aastal jõudnud oma järjekordseks vabariigi sünnipäevaks sinnani, et valitsus on suutnud rahva lõhestada, täiesti pooleks lüüa! Tegelikult algas see juba varem. Siis, kui oma rahva kallale saadeti politsei koerte ja teleskoopnuiadega. Aga tänaseks on see vihaõhutamine juhtinud mõned sõna otseses mõttes kriminaalsele teele: kui rikutakse ja lõhutakse EKRE valimisplakateid, on veel väike asi, aga on ka teisi katseid rahvuskonservatiive välistada, tühistada, kiusata või isegi füüsiliselt rünnata…
Kas meie rahvas on tõesti arvult nii suur, et lubame luksust teineteisega kiskuda? Ei ole!
Me oleme üks rahvas, üks riik, aga meil ei pea olema juht, nagu arvab Kaja Kallas. Meid juhib rahvas. Ja rahvas tõstab pead! Kõikide nende infooperatsioonide, reitingunumbritega bluffimiste ja võimalike valimispettuste kiuste.
Eesti eest!
Aarne Mäe