24.02.2023
Andres Raid
Asjaga kursis olevatee inimeste jaoks ei ole see uudis. Ükski peavoolu väljaanne mitte üheski vormis pole paraku juhtinud tähelepanu pommile, mis Eesti hariduselu vundamendi alla eile pandi ja seegi kirjutis on ajendatud ühest eesmärgist – mitte kõik ei olnud vait ja mõned siiski tegid häält.
Jaan Tõnisson, Oskas Kallas, Peeter Põld, Heinrich Koppel asutasid 1906. aastal esimese eestikeelse keskkooli ehk Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Keskkooli ja see päästis valla laviini, mis koosnes ühelt poolt tarkadest ja missioonitundelistest pedagoogidest ja teisalt õpihimulistest noortest ning nende tarkusejanu hindavatest vanematest. Eesti Vabariigi üheks esimeseks ja tähtsamaks asjaks oli haridus, loodi seltse, seminare ja koole, entusiasm oli meeletu ja kooli ning õpetajate maine tõusis taevani.
Eile, 23. veebruaril oli tähelepanuväärne päev, mil Haridusministeeriumis kinnitati õpikavade uus käsitlus, mille järgi kaotati õppesisu… enam pole vaja.
Sisu, ehk mida ja kuidas, ei ole enam oluline, igaüks on võimeline ise hindama, valima ja määrama. Tähtis on õnnetunne ja eduelamus ja paraku ilmneb selle jubeduse kogu mõju alles hiljem. Eile pöörati pea peale aastatuhandete vanune pedagoogiline kogemus ja tahes tahtmatult tekib küsimus – kelle huvides on tehtud päev enne vabariigi aastapäeva tehtud otsus, mis on riigi ja rahva kestmise aspektist suisa kuritegelik ja suunab otseteed prügikasti kõik selle, mille nimel see riik üldse loodi.
Vaikus selle sõna otseses mõttes riigireetmise ümber on igatahes pahaendelisem kui miski muu.
Andres Raid