27.02.2023
Meie esiisad peksid küll Vabadussõjas punavenelased minema, aga kas me oleme vabad nüüd, kui Tallinn ja Ida-Viru on täiesti venekeelseteks muutunud?
Iseseisvuspäevale pühendatud kõnedes ja kirjututatud tekstides esines väga sageli sõna „vabadus“, keegi luges mingis artiklis isegi üles, et meil pidi neid vabadusi suisa 105 tükki olema.
Ilus sõna tegelikult – vabadus. Paraku on siin mõned tähenduslikud nüansid, millest arusaamise raskust mainisid juba siinsed baltisakslased poolteist sajandit tagasi.
Vabadus saab olla a) millest ja b) milleks. Põhimõtteliselt saab vaba olla isegi kõigist põhiõigustest, saaks kuidagi ometi lollustest kah lõpuks vabaks!
19. sajandil hakati eesti keelde juurutama vene keelest tuletatud sõna „voli“ (v.k. volja) ja mis tähendab sisemist vabadust, vaba fantaasiat ja mõttelendu, unistusi ja sellel baseerub üldse looming kui niisugune; kui soovite, siis tähendab see lihtsalt julgust mõelda etteantud piiridest kaugemale – paraku see ei levinud, sest kontseptsioon oli võõras. Levis vaid arusaam vabadusest kui administratiivsest, seadustega ja reeglitega lubatud piiratud tegutsemis- ja mõtlemisruumist ja sellest rahvale piisas.
Tõsi, sõna „voli“ esineb mõnes kontekstis meil siiani, näiteks voli teha midagi, volikiri ehk volitus ja veel mõnel pool. Seetõttu ei saadud ega saada siinmail siiani üldiselt aru, miks kongis olev inimene võib olla seesmiselt vabam, kui see, kes näiliselt vabalt ringi kõnnib ja toimetab, kuid tegutseb ja mõtleb samas talle administratiivselt rangelt etteantud piirides ja mahus ja neist piiridest ei oskaks ta ka siis kaugemale minna, kui need eest ära võtta.
Seega – hinnata üldiselt, kui vabad me oleme, on pehmelt öeldes pentsik, enamus ei saa isegi selle küsimuse sisust aru, kui talt küsida, et „kui vaba sa oled“ ja „palju sul neid vabadusi on“.
Eks see ole sisetunde küsimus ja on veel üks hea ja põnev konstruktsioon selle sõnaga, mida tasuks tähele panna. Nimelt – kui keegi võtab endale vabaduse midagi teha, öelda või mõelda.
Näiteks – kui suur osa siin elavatest eestlastest arvavad, et 1940. kuni 1991. aastani valitses 4-aastase vahega Eestis Nõukogude okupatsioon, siis näiteks Eesti riigiprokuratuur niimoodi ei arva. Ta on võtnud endale vabaduse väita, et näiteks siinseid vabadusvõitlejaid eesotsas vangilaagris hukkunud Jüri Kuke ja siiani sõnaka Mart-Olav Niklusega polegi represseeritud, sest „Eesti riigiprokuratuuril puuduvad andmed selle kohta, et nende põhiõigusi on rikutud või riivatud“.
Nüüd on alles mõned aastad tagasi sellise vastuse andnud endine prokurör Lavly Perling võtnud endale vabaduse kandideerida Riigikokku ja muidugi on inimestel vabadus oma valik teha.
Niipalju seekord ilusast sõnast „vabadus“.“
Andres Raid
