Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Palle Kõlar: „Miks ma ei taha tuuleparke?“

-
02.03.2023
Võõrad võtavad meilt kõik, mere ja maa.
© Uued Uudised

Täpsem pealkiri oleks isegi – tuuletööstust. Kirjutan sellel teemal, sest tegu on hiidlastele, saarlastele ja läänlastele väga olulise teemaga. Tuuleparkide jutt algas rohkem kui 10 aastat tagasi ning me kõik oleme kursis, et neid on tahetud teha ja tahetakse tänaseni. Aja jooksul on toimunud jagunemine, kus osad on vastased, osad on erapooletud ning on ka tekkinud osad pooldajad.

Sellele kirjutisele oponeerijad on reeglina kas tuuletööstuse palgal, töösturite poolt toetatud, olnud nende poolt toetatud või loodavad sellisele toetusele edaspidi. See ei pea olema alati rahaline toetus, võib olla ka mõni muu hüve ja sageli vägagi osavalt maskeeritud kasu (nn. õppereis, sponsoreerimine, osakud, töökohad, positsioon jms).

Minult on korduvalt küsitud: „Palle, kas sul on keskkonnast ükskõik, et sa ei poolda tuuleenergeetikat? Ja mu vastus on alati kõlanud: „Ei, aga hiigeltuulepargid Läänemeres ei ole see, mida Eesti vajab ning samuti ei ole tegu keskkonna säästmisega.

Lisaks kommenteerin alati juurde, et tegu on juhitamatu energiaallikaga, millel on meeletud ehituskulud ja mille jaoks on vaja ehitada mitte ainult uus ja väga kallis võrk, vaid ka kompensatsiooniressursid, mis on taas fossiilsed. Akud, hüdropumpjaamad jms pole teatavasti tootmine vaid kõigest salvestamine, kusjuures väga kallis ja lühiajaline. Võrgu maksumus on 15+ miljardit eurot. See on samas suurusjärgus meie riigi 1 aasta eelarvega. Uue võrgu plaanime ehitada aastaks 2030, ehk siis iga aasta peame selleks kulutama 2+ miljardit, mis tuleb meie kõigi taskutest. Viimaste trendide kohaselt planeeritakse kogu toodetud võimsus aga Hiiumaast ja Saaremaast üldse mööda juhtida. Lisaks jäävad subsiidiumid taastuvenergia tasude näol mida me kõik oma arvetel pidevalt kasvamas näeme jms komponendid, mis saavad elektri hinda vaid paratamatult tõsta. Võidavad peamiselt välismaised omanikud ning nende üksikud käsilased Eestis, kohalikele jäävad kõrged hinnad, ebastabiilne elekter ning lõpuks meres lagunevad tööstusjäägid.

Taastuvenergia idee on iseenesest hea. Kasutame energia tootmiseks allikaid, mis ei lõppe mitte kunagi otsa ehk on taastuvad. Aga kahjuks selle idee realiseerimine on keeruline. Nimelt ei puhu tuul kogu aeg, eriti probleemsed võivad olla pakaselised ja tuulevaiksed talvekuud. Päike samuti ei paista öösel ning talvel pole üldse päikeseenergiale mõtet loota. Tuulepargid toodavad elektrit siis kui puhub sobiva tugevusega tuul. Ei tööta nad tuuletu ilmaga ning samuti ei tööta nad liiga tugeva tuule korral.

Aga tarbimist selliselt juhtida on väga keeruline, et „Lp. nelja lapsega perekond, ärge täna pesu peske ega süüa tehke.” Selleks oleks siis vaja akumulatsioonisüsteemi, aga tuuletu ilm võib kesta ka nädal või kaks. Täna puudub toimiv lahendus, millega saaks salvestada tuuliste ilmade elektritootmise selliselt ja soodsalt, et sellest jaguks kogu Eestile (või kas või Hiiumaal ja Saaremaale) pikemaks perioodiks. Ehk siis ikkagi oleksime vahepeal pimeduses. Jah, me võim e lisada skeemi päikesepargid, kuid teatavasti talvel (ehk siis kui on kõige rohkem elektrit vaja) on nende tootlikkus äärmiselt piiratud.

Aga miks siis on meretuulepargid nii suur probleem, et paljud hiidlased väga aktiivselt nende vastu võitlevad? Lisaks eelnevale on veel üks suur mure ja selle nimi on „mastaap“. Arendajad ei ole kunagi varjanud, et Hiiumaale on planeeritud kas maailma suurim või suuruselt esikolmikus olev tuulepark. Alad on vahepeal muutunud, kuid isegi aastaid tagasi planeeriti juba parki, mis koosnes 120 tuulikust, mis olid võrreldavad Tallinna Teletorniga. Ning kaugus rannikust oli 11 kilomeetrit. 15 aastat tagasi oli lähedal ka ühe tööstuse rajamine lausa 4 km kaugusele Kalana rannast. Hästi levinud väide on see, et Taani ja Suurbritannia on ju tuuleparke täis. Jah olen nõus, aga mitte kuskil ei ole nii suurt parki nii lähedal rannikule. Eestis ei taha arendajad ehitada rannikust 50 kilomeetri kaugusele, sest see on kallis. Neil on rahaliselt kasulik ehitada see nii lähedale kui võimalik. Aga põhiküsimus on selles, et mis saab hiljem? Mitte keegi meist ei tea, et kuidas on elada sellise hiigeltööstuse läheduses. Me ei saa lähtuda Taani või Suurbritannia näidetest, sest need pole võrreldavad ja analoogilist ei ole kuskil. Me saame ainult oletada, eeldada ja modelleerida. Uuringuid ja modelleerimisi teostavad aga tuuletööstuse poolt kinnimakstud ettevõtted. Aga minu küsimus on, et miks me peaks ennast vabatahtlikult katsejänesteks pakkuma? Taganemisteed hiljem enam ei ole. Saab ainult ära kolida.

Toon ka ühe näite, mis illustreerib hästi eelnevat juttu. Kui su naaber võtab 2 siga, siis ilmselt see sind ei häiri ja ei häiri ka teisi. Aga kui su naaber võtab 1000 siga, siis on kindel, et seal kõrval ei taha elada mitte keegi ja sellel on erinevaid tagajärgi, mis muudavad elukeskkonda.

Tuuleparkide miinused

Seismiline vibratsioon ja inframüra– fakt on see, et sellises suuruses ja koguses liikuvad ehitised tekitavad kuuldamatut kuid kahjulikku ning prognoosimatut müra. Võimalikke negatiivseid mõjusid on hulgaliselt aga kui suures mahus ja mis on selle tagajärjed, seda töösturite poolt sisuliselt ei uurita sest kõik projektid seiskuksid koheselt. Erapooletud teadusuuringud on ammu tõestanud et variandid on üsna kurvad ja lausa eluohtlikud (Dr. Mariana Alves-Pereira https://www.youtube.com/watch?v=2Q7rgDH8M8s). Samalt autorilt leiab lugemist veel.

Visuaalne reostus – nad on koledad.

Merealade ära müümine välismaalastele.

Elusloodus – kalad, linnud, loomad. Ükski uuring ei näita, et nad tuuleparkidest midagi võidaksid.

Sotsiaalmajanduslik aspekt – Hiiumaal on analüüs arendajate poolt tegemata, kuid arvatavasti selgub sealt, et tuulepargid pigem peletavad kui meelitavad inimesi.

Kinnisvarahindade langus

Mõjud põhjaveele ja selle kvaliteedile

Lammutusfondid sisuliselt puuduvad, s.t. peale eluea lõppu jäävad need suured tööstusalad igaveseks merd reostama.

Tuuleparkide ainsad plussid on need, et võibolla me saame sealt elektrit, episoodiliselt isegi väga soodsalt. Võibolla on arendaja nõus maksma taluvustasu. Keegi pole aga suutnud vastata, kuidas kompenseerida talumatuid mõjusid ja mis saab siis kui hiljem selgub et kahjud pole kompenseeritavad? Midagi konkreetset ei ole. Mõne jaoks on pluss see, et see tegevus tundub väga roheline, kuid kui võtta arvesse kaevandamisel, ehitamisel, töös hoidmisel ja utiliseerimisel tekkiv jalajälg keskkonnale, siis kipub ka see eelis väga kiirelt kaduma. 8500 allkirja on kogunud MTÜ Hiiu Tuul tuuletööstuste püstitamise vastu Hiiumaale. Kohalikud inimesed ja Hiiumaa sõbrad on rääkinud. Pooldajaid on loomulikult ka, aga kõige suuremate aktivistide hulgas kipub olema neid, kes sellest otseselt või kaudselt kasu on, nagu juba varem mainisin.

Aga mis siis lahendus on?

Eesti peab loobuma rohepöördest praegusel meeleheitlikul ja läbimõtlemata kujul. Meie rahvale käib selline paanika üle jõu, sest me kõik peame selle kinni maksma. Ja mitte vähe. Kliimapettust peetakse õigustatult inimkonna ajaloo suurimaks petuskeemiks.

Järgnevad aastad võiks jätkata oma siseriiklike ressurssidega, ehk põlevkivienergeetika + taastuvenergeetika (mida meil juba on omajagu) ning liikuda edasi vastavalt reaalsetele teadussaavutustele.

Tuumaenergeetika – seda toetavad peaaegu kõik poliitilised jõud Eestis. Tuuletööstuse asemel võiks asetada rohu tuumaenergeetikale ning tegeleda hoopiski selle kavandamisega.

Hiiumaa ja Saaremaa mastaabis oleks energeetiliste lahenduste leidmine aga hoopis lihtsam kuna energia tarbimine ja selle võimalik kasv on tagasihoidlikud.

Energiat tuleb toota seal, kus teda tarbitakse. Parim võimalik rohepööre Hiiumaa kontekstis seisneb lokaalses energiatootmises kohalikeks vajadusteks. Lisaks päikese ja bioenergiale võiks uurida võimalusi järgnevatest valdkondadest: vetikafarmid, bioreaktorid, lainegeneraatorid ja aja jooksul äkki ka vesinikutehnoloogia. Sel juhul on juba võimalik ka naabreid energiaga varustada. Võiks uurida ka turbatehnoloogiat.

 

Palle Kõlar, EKRE