Eilses KuKu klubi kultuurdebatis sätestasin muuhulgas, et EKRE ei kavatse toetada kultuuriministeeriumi eelarvest massikultuuri. Selle peale vastas Eesti 200 esindaja kähku: „Väga suur tänu! Sel juhul keelake kohe ära tõrvikurongkäik!“
Lõin palli tagasi, kuid ahelvestluses jäi aega napiks, et asjad daamile päris selgeks teha. Esitan vastulause nüüd siin. Võib ju sarnaseid avaldusi teha kes tahes ja kus tahes ning EKRE liikmel on vaja selgituseks sõna võtta.
Massikultuur tekkis pärast teist maailmasõda. Selle kasvu ning leviku põhjustas massimeediavahendite kiire areng, mis võimaldas levitada muusikat, koomikseid, teleseriaale ja -mänge ning muud.
Massikultuuri eesmärk on pakkuda meelelahutust ilma vaimse pingutuseta. Iseenesest ei ole see ju halb. Pärast pingutavat tööpäeva suudavad vähesed piisavalt keskenduda, nautimaks Rilke luulet või Menotti ooperit. Massikultuuri abil lõõgastumine oli ja on ka praegu massiline.
Massikultuuri eelistuste alusel võib moodustada gruppe ja kinnistada teatud grupikuuluvus näiteks fännkonna kujul. Keegi on teatud poplaulja fänn, neid fänne on palju, nad moodustavad kogukonna, mis tänu massiteabevahenditele, tänapäeval siis arvutivõrgu võimalustele, võib olla lausa ülemaailmne. Inglise keeles käibivad ka väljendid popular culture või pop culture. Tuletatud ladina sõnast populus, mis tähendab rahvast, seostub sõna popular ka populaarsusega, suurele rahvahulgale sobivaga.
Mass tähendab isikupäratust
Sõnal mass rahvahulga tähenduses on eesti keeles teatud halvustav varjund. See märgib isikupäratut, karjataolist mõttevaba hulka. Rääkides eesti keeles popkultuurist, seostub see esmalt popmuusikaga. Kasutades sõna massikultuur, annab kasutaja hinnangu: see on karjakultuur, haarimatu pööbli madala tasemega kultuur.
Massikultuuri iseloomustab isikupära puudumine. Püütakse jäljendada iidoleid ja sarnaneda teiste grupi liikmetega. Inimene hakkab käituma nagu teised, tegutseb ja suhtub kriitikavabalt, kasutades etteantud arvamusi. Vaim kängub, mõtlemis- ja kriitikavõime taganevad mugavuse ees. Sellepärast on massikultuur taunitav ja see on üks põhjus, miks selline kultuuritasand ei mahu EKRE kultuuriprogrammi. Me ei taha kasvatada Eesti rahvast karjainimesteks, kellega manipuleerida. Vasakliberaalid ja peavoolumeedia on püüdnud seda teha juba pikki aastaid, lammutades humanitaarharidust, mis arendab iseseisva analüüsi ning mõtlemise võimet, ning lihtsustades maailma põhimõttel „EKRE kuri, mitte-EKRE hea“. Kuid rahvas ei lase end lollitada.
Vastased suudavad vaid kannast naksata
EKRE järjest tõusnud populaarsus ehk EKRE meeldimine järjest suuremale hulgale Eesti rahvast (mõtlen siin just Eesti kui terve riigi, mitte ainult eestikeelset rahvast) paneb EKRE ideaalide vaenajad järjest rohkem takka üles lööma ja hambaid kiristama. Rahva tahte vastu võimetud parteid ei suuda teha muud, kui püüda EKREt kannast naksata – kõrgemale nende jõud ei küüni. Selline kannast naksamine on ka võtta suu täis ja taandada massikultuuriks EKRE traditsiooniline rahvuslikkuse avaldus – iseseisvuspäeva tõrvikurongkäik.
Tõrvikurongkäik kinnistab isamaalisust
Tõrvikurongkäik ei ole massikultuur, vaid tähtis rahvuslik rituaal. Samasugune rituaal on näiteks pärgade panek Tartu kommunistlikust terrorist vabastamise päeval 14. jaanuaril või lipu heiskamine emakeelepäeval. Olemus on sama – soov avaldada rahvuslikku meelsust. Tõrvikurongkäik erineb ainult osalejate tohutu hulga poolest.
Jah, tõrvikurongkäigust võetakse alati massiliselt osa. Tõrvikurongkäik on tuhandeid kaasav rituaal. Kultuuriteoorias kasvab ta seetõttu manifestatsiooniks, massimeeleavalduseks. Kuid tõrvikurongkäik, ei Tartu rahu päeval ega Eesti vabariigi sünnipäeval, ei muuda inimesi karjaks. Ei võta inimeste vaimult isikupära, sest just rahvuslus eeldab seda isikupära, identiteeti, minatunnetust kõige suuremal määral. Ei taanda inimesi tahtetuks, sest rongkäigus sammujatel on suur tahe edendada isamaalisust ja rongkäik mitte ainult et kinnistab, vaid mitmekordistab seda tahet. Märkimisväärne on, et ühelgi teisel Eesti erakonnal ei ole ühtegi niisugust võimast rahvuslikku rituaali, millega näidata, et nad eestlusest hoolivad.
Lõpumärkus. Ühes eelmises debatis kasutas Reformierakonna esindajanna enne algust teiste erakondadega vesteldes kähku fraasi „EKREIKE“, lootuses EKREt alandada. Aga sõnad on neutraalsed. Nende tähendused loome meie ise. Minu jaoks tähendab EKREIKE „EKRE – Ilus Konservatiivne Elu“. Tõrvikurongkäik kannab selle elu lootust. Usun kindlalt, et meil on vaid paari päeva pärast põhjust korraldada uus massilise osavõtjate arvuga rongkäik – EKRE võidurongkäik.
Loone Ots