05.03.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
„Ma olen väga palju mõelnud: miks paljud inimesed ei saa konservatiividest aru? Miks nad ütlevad, et konservatiivi maailmavaade on keskaegne või kivistunud või mustvalge? Miks nad nimetavad konservatiivi õelaks, tigedaks, kurjaks, kõiki ja kõike vihkavaks, rahva lõhestajaks?
Ja kas nad tõesti tegelikult mõtlevadki nii, kas nad tõesti ise on endale loonud konservatiividest nii vale pildi või kordavad nad seda, mida meedia neile ette söödab? Mugavusest, mõttelaiskusest, rumalusest, pahatahtlikkusest?
Kas nad on mingile omakasu jahtivale võimukale isandale ustavad sõdurid, kes ise ei viitsi või ei oskagi mõelda, ei tahagi mõista ja näha seda, mis maailmas päriselt toimub? Ei tahagi päriselt lihas ja veres, ihus ja hinges oma rahva keskel elada, lepivad oma hingetu marioneti, vasalli või mudel-inimese rolliga?
Konservatiivid ju teavad, et kõik väljamõeldud sildid nende kohta on täiesti valed. Viimseni. Mitte ükski neile tegelikult ei sobi. Mitte ühtki õiget kriitilist märkust mitte ühegi konservatiivi kohta ei ole iial teinud ükski ennast liberaaliks nimetav ideoloog.
Konservatiiv ei vihka oma rahvast. Mitte kedagi: ei homoseksuaale, ei naisi, ei neegreid, ei moslemeid. Ta püüab neidki mõista ja ohtlike uuenduste eest kaitsta.
Konservatiiv ei taha ühiskonda lõhestada. Konservatiiv ei külva viha ega hirmu. Ei ole nats, fašist, kremli käsilane ega “homofoob”. Ammugi mitte “saast” ega harimatu õllejooja.
Konservatiiv räägib inimestele seda, mida ta päriselt mõtleb ja teha kavatseb! Ta ei täida mingite ärihaide või euroideoloogide rahva normaalset elu hävitavaid käske! Ta arvestab kohalike olude ja inimestega.
Mina näiteks armastan inimesi ja tunnen neile kaasa. Ka siis, kui nad eksivad. Ma tean, et ka teised konservatiivid tunnevad sedasama. Keegi neist ei taha Eestit maha müüa ega ära hävitada. Ja nende valusate sõnade taga on armastus oma rahva vastu, mitte vihkamine!
Me tõesti armastame Eestit ja oma inimesi. Me tahame, et igaühel oleks võimalus elada oma kodumaal täisväärtuslikku elu, olla õnnelik oma armsa perekonna keskel, oma kodus, mis ei kuuluks rootsi pangale, vaid igale perekonnale, – koos oma lastega, kelle kasvatamiseks ja koolitamiseks tal jätkuks oma ausa tööga teenitud raha.
Konservatiiv tahab kaitsta kaitsetut, seda, kellele tehakse ülekohut, kes ise ennast kaitsta ei taipa või ei oska. Ta tahab korrale kutsuda vägivallatsejat, ülekohtutegijat, laimajat, röövlit ja ülbitsejat, alatut omakasujahtijat ja salakavalat petist.
Konservatiiv tahab piirata agressiivse lolluse vabadust kuritahtlikult laimata ausaid, arukaid ja seaduskuulekaid kodanikke. Laimamine ja sõimamine, hullumeelsete ideede levitamine ei ole inimõigus, kultuurse ühiskonna meedia seda ei võimenda!
Kas need, kes konservatiivi kurjuse kehastuseks nimetavad, tahavad õiglase kriitika ja ühiskonna hukkamõistu eest kaitsta vägivallatsejaid, ülekohtutegijaid, laimajaid, valetajaid, röövleid ja ülbitsejaid, omakasujahtijaid, salakavalaid petiseid?
Nii see igatahes väljastpoolt paistab, ehkki sõnades räägitakse hoopis midagi muud. Sõnades me nagu oleksime kõik ühel meelel.
Loosungid on ilusad. “Jah vabadusele, ei valedele!” “Meie Eesti on hooliv ja sõbralik Eesti”? “Paremini hoitud Eesti”, “Õige käik”, “Kõik on erinevad, aga sama palju inimesed”, “Võrdsed võimalused kõikidele”.
Kullakesed, ka konservatiivid tahavad kõigile vabadust (selle sõna õiges tähenduses) ja üleüldise ideoloogilise valetamise lõpetamist. Ka konservatiivide Eesti on hooliv ja sõbralik Eesti. Aga seda tegelikkuses, mitte ainult plakatil.
Arukas inimene on hooliv ja sõbralik ausate ja heatahtlike inimeste ja rahva heaoluks vajalike plaanide suhtes, mitte röövlite suhtes, mitte majanduse ja kultuuri hävitamise ja pseudoteaduslike kväärkonstruktsioonide suhtes!
Konservatiivide Eesti on riik, kus kõigil on hea elada, igas Eestimaa paigas, nii suures linnas kui väikseimaski külas! Kus kõigil lastel on turvaline ja õnnelik lapsepõlv! Kus valitsus ei sõida rahvast teerulliga üle. Kus inimesi ei jagata puutumatuteks eliitgruppideks ja põlatud paariateks, kus kõigil on võrdsed õigused, kus erinevaid inimgruppe ei aeta omavahel tülli ega üksteise peale kaebama.
Konservatiivid tahavad, et Eesti oleks riik, kus maksavad seadused, mis teevad ausalt elamise kergeks ja kurja tegemise raskeks, mitte vastupidi!
Kas ei väljendu meie loosungites mitte sarnased ideaalid?
Siis milles on asi? Järelikult üks pool VALETAB. Varjab oma kurjad kavatsused valelike sõnade taha. Kas nad on hundid lambanahas?
Ja justnimelt see lõhestabki meie rahva kaheks. Ühed elavad pärismaailmas, tõe maailmas, mitte tõejärgses maailmas. Teised elavad mingis mustvalges ideoloogilises narratiivis või plakatil, kus liigitatakse inimesed õigeteks ja valedeks, – mitte mingite moraalireeglite täitmise või vaimsete väärtuste põhjal, vaid selle põhjal, kui kuulekas keegi on sellele ideoloogilisele narratiivile. Kannad maski ja lased ennast lõpmatuseni vaktsineerida, siis oled õige! Kui vastu hakkad, siis oled paaria!
Kuidas saavutada sellist hariduse- ja kultuuritaset, et me erinevate maailmavaadetega inimestegruppidena taas rahulikult koos eksisteerida võiksime? Üksteist täiendades, mitte üksteisega kakeldes?
Esimene asi, millega meil on vaja tõsiselt tegelda, on meie keele ja meele, meie vaimse keskkonna puhastamine risust, valedest terminitest, manipulatsioonidest, vihkamisest, epideemilisest laimuhüsteeriast.
Kui mina oleksin president, siis ma võtaksin selle jõuliselt käsile. Kuni sellesse ametisse lükatud inimene sellele tähelepanu ei pööra, seni ei ole meil riigis presidenti!
Hakkame asju nimetama nende õigete nimedega! Hakkame kõik iseennast kaaluma üldinimliku klassikalise tarkuse valguses! Tõejärgne postmodernism tuleb visata prügikasti koos võltsliberaalide valeterminite ja ideoloogiakaigastega.
Kas me tõesti ei ole veel väsinud vihkamast? Ehk on veel võimalik taas inimesteks saada? Hakata kasutama oma intellektuaalseid ja emotsionaalseid võimeid inimliku ühiskonna ülesehitamiseks, mitte selle viimseni ärahävitamiseks?“
Head valimistepäeva!
Malle Pärn