Veiko Vihuri: demagoogid nimetatavad “ründamiseks” ka konstruktiivset kriitikat võimu teostamise kohta

Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri juhib tähelepanu sellele, kuidas liberaalide juhitavas riigis on ka konstruktiivne kriitika juba “ründamine”.

“Viimasel ajal on hakatud teatud ühiskondlik-poliitilist kriitikat kehtiva süsteemi või võimu teostamise aadressil nimetama “ründamiseks”. See on tegelikult demagoogiline võte, mis kriitikale sisulise vastamise asemel püüab diskrediteerida küsijat või kritiseerijat.

Koroonaapartheidi vastustajatele heideti ette “meditsiinitöötajate ja politseinike ründamist”, ehkki tegelikult kritiseeriti meetodeid, mille abil valitsus oma poliitikat teostas.

Kriitika Eesti relvastuse äraandmise aadressil ohtlikus julgeolekuolukorras tembeldati “kaitseväe ründamiseks”, ehkki kritiseeriti poliitikat, mitte kaitseväge. Jällegi demagoogiavõte.

Nüüd, kus kõne all on e-valimiste usaldusväärsus, öeldakse selguse ja selgituste nõudjatele, et nad “ründavad demokraatiat” või et ründavad lausa “riigi alustalasid”.

Kui me lubame ühiskonnas jätkuda taolisel demagoogial, mis käsitleb kahtlemist, küsimuste esitamist või ka otsest kriitikat avaliku võimu aadressil “ründamisena”, siis leiame end üsna pea olukorrast, kus võimu teostamise kohta ei tohi enam midagi ütelda – või sa oled rahvavaenlane.

Valimised on demokraatlikus ühiskonnas võimulolijate vahetamise või uuesti legitimeerimise viis. Valimised mitte ainult ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad.

E-hääletamise suhtes on kahtlusi väljendatud pikka aega. Tuleb lõpuks aru saada, et kui paljudel inimestel – selle riigi kodanikel – on seoses e-valimistega küsimusi, siis tuleb hakata andma veenvaid vastuseid, selle asemel et rääkida üleoleva muigega, kuidas kõik on parimas korras ja ainult EKRE üksinda jonnib.”

Veiko Vihuri kirjutab ka sellest, kuidas Eestis räägitakse koolikiusamisest, kuid poliitikas toimub see täie jõuga.

“Ühel hetkel on meie meedia väga hooliv ja mõistab jõuliselt hukka konservatiivide “retoorika”, mis alandavat naisi, vähemusi, pagulasi jne. Kasvõi ühe riigikogu liikme poolt peaministri kohta kasutatud sõna “lilleke”.

Teisel hetkel lubatakse endale täiesti süüdimatult teistsuguste vaadete ja väärtuste kandjate üle ilkumist ja parastavat puksumist. Tavaliselt tehakse seda kuskil kõmu-uudiste rubriigis, mis nagu pööraks asja naljaks ja kaotaks ära ajakirjandusliku vastutuse.

Maarja Vaino mainib tänases Vikerraadio päevakommentaaris inimesi, “kes küll pisarsilmi koolikiusamise pärast muretsevad, kuid samal ajal endast erinevate inimeste üle halastamatult ilguvad.”

Mulle tundub, et taoliste, enda moraalsesse üleolekusse uskuvate tegelaste kohta saab kasutada Jeesuse sõnu: “Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku! Nõnda paistate ka teie inimestele õigetena, aga seestpoolt olete täis silmakirjatsemist ja ülekohut.” (Mt 23:27j).”