19.03.2023
Stefan Mickisch.
SD Klooga koonduslaager oli Klooga lähedale 1943. aasta septembris loodud Vaivara koonduslaagri välilaager. Laager asus Harjumaal Klooga aleviku lähedal 40 kilomeetrit Tallinnast läänes ja see rajati tühjaks jäänud Nõukogude Liidu sõjaväebaasi.
Sonderkommando alustas 19. septembril 1944 Klooga lähedal metsas hukkamisi, mis tekitas eestlaste hulgas ägeda diktatuurirežiimi dehumanistliku kriitika.
Eesti Ajaloomuuseumi endise direktori Sirje Karise sõnul: „Eesti ajaloolased ja Eesti Ajaloomuuseum on järjekindlalt püüelnud selle poole, et meile endile ja meie külalistele kujuneks siinsest ajaloost võimalikult tõene pilt.“
19. septembril 1944 toimus Kloogal massimõrv toonases Kolmanda Riigi aegses Eestis. Klooga laager oli integreeritud laiemasse laagrite võrgustikku, mis teenisid militaartööstuse huve.
Video: Stefan Mickisch (15. veebruar 2019)
Aastakümneid on olnud levinud tava võrrelda halbu, autoritaarseid või mittemeeldivaid poliitikuid Adolf Hitleri ja tema natsiparteiga. Vähesed neist võrdlustest on sobivad, sest Hitleril oli väga omapärane isiksus ja ta tuli võimule erakordselt segasel ajal. Sellegipoolest on tema põhiskeemi Saksa rahva üle kontrolli saavutamiseks kasutanud ajaloos ka teised diktatuurirežiimid. Sellel skeemil on kolm põhikomponenti:
1) Võimendage hirme, rääkides lakkamatult ohust. See oht võib seisneda sise- või välismaistes ohtudes.
2) Kasutage ära katastroofi (tõelist, liialdatud või väljamõeldud), et käivitada hädaolukord. Hitleri puhul kasutas ta osavalt ära Riigipäeva tulekahju, mis omakorda viis lubava seaduse vastuvõtmiseni.
3) Tsenseerige, keelake ja ekskoreerige kõiki, kes seavad kahtluse alla režiimi erakorralised dekreedid. Sildistage sellised inimesed ühiskonnale ohtlikeks.
Kindlasti võivad mõned hädaolukorra volitused olla õigustatud tõelise hädaolukorraga, kuid see tuleb hoolikalt määratleda. Kas oht on selge ja olemas? Kas see ohustab kõiki ühiskonnaliikmeid või ainult teatud gruppe? Kas oht avalikule turvalisusele kaalub tõesti üles põhiseadusega tagatud õiguste peatamise ohu?
Kui riigiametnikud nendele küsimustele väga usinalt vastata ei oska, käituvad nad tõenäoliselt pahauskselt. Hirmu ja propaganda abil võib totalitaarse süsteemi peale suruda igale ühiskonnale. Nagu märkis vene dissidentlik kirjanik Aleksandr Solženitsõn oma eessõnas Gulagi saarestiku ingliskeelsele väljaandele, inimkonna traagiliseks tunnuseks, et inimesed ei õpi teiste rahvaste vigadest, sest nad eeldavad ekslikult, et sellised õudused ei saa kunagi juhtuda nende endi puhul.
Sõjajärgsed sakslased samastasid totalitaarset vaimu nii tugevalt natsiajastu erilise ideoloogia, stiili ja kuritegudega, et nad ei suutnud ära tunda sama vaimu (erinevates riietes, erineva käitumise ja kõnega), mis nende riigis uuesti esile kerkib.
Stefan Mickisch oli üks Saksamaa suurimaid pianiste ja muusikateadlasi. Siin räägib ta Wagneri kuulsast Tristan Chordist koos inglise näitleja ja ringhäälingu Stephen Fryga.
Mittelbayerische Zeitung teatas laupäeval 20. veebruaril 2021. aastal, et suri muusikateadlane ja Wagneri ekspert Stefan Mickisch. Üks lähisugulane oli kinnitanud pianisti surma. Teda süüdistati trivialiseerimises, kuna ta võrdsustas koroonapoliitika vastased Kolmanda Riigi dissidentlike vastupanuvõitlejatega.
Probleemid said alguse, kui Mickisch kirjutas pika Facebooki postituse, milles kirjeldas Saksamaa pandeemiale reageerimist kui “koroonafašismi“. See käivitas tuttava tühistamisprotseduuri – stigmatiseerige, tõrjuge välja, hävitage.
Kõigepealt tuli Saksa ja Austria ajakirjanduses rünnakute laine, kus teda sõimati ja naeruvääristati pandeemiareaktsiooni võrdlemise eest Kolmanda Reichiga ning tema enda protesti Natsi-Saksamaa Valge Roosi vastupanuliikumise kaasasutaja Hans Scholli tööle. Justkui vihjeks kuulutasid kontserdimajade juhid ja teised ürituste korraldajad, et nad distantseeruvad pianistist.
Tema mõrv kulmineerus 20. detsembril 2020, kui ta pagendati Villa Wahnfriedist (Wagneri kodu Bayreuthis, praegu Wagneri muuseum). 17. veebruaril 2021 – vähem kui kaks kuud pärast tema elu ja töö kõige olulisemast institutsioonist välja arvamist – leiti Stefan Mickisch näilise enesetapu tagajärjel surnuna.
Mickischi tühistamine oli eriti veider, kui arvestada, et paljud tema Facebooki postituses öeldud punktid olid tõesed. Ehkki tema toon oli ärrituv ja tema essee pigem räuskamine kui hoolikas kompositsioon, oli suur osa tema öeldust tõsiasi. Saksamaa föderaalriik oli tõepoolest suurendanud oluliselt oma võimu ning õõnestades põhiõigusi ja -vabadusi. Riik tõepoolest suurendas oma järelevalvet kõigi üle ja surus maha eriarvamusi. Selle maskikohustus ja kavandatud vaktsiinimandaat olid liberaalsele demokraatiale võõrad ja isiksust dehumaniseerivad. Kogu retoorika „teiste kaitsmisest“ oli korporatiivne vale.
Saksa ajalehe Die Welt järgi enamikule sakslastele on tehtud ajupesu, et nad nõustuksid sellega, mida muusik Stefan Mickisch nimetas koroonafašismiks, avaldades 17. veebruaril 2023 pika ja üksikasjaliku aruande Pfizer-BioNTechi petturlike valeandmete kohta.
Kujutagem hetkeks ette, et härra Mickisch ei toonud oma Facebooki postituses ühtegi paikapidavat seisukohta – et tema pandeemiapoliitika võrdlus natsirežiimiga oli alusetu. Mis siis? Sõnavabadus ei ole mõeldud ütluste kaitseks, millega me kõik nõustume. Kogu asja mõte on kaitsta õigust avaldada arvamusi, mis ei ole enamuse poolt. Kui see on nii, siis kuidas iseloomustada ühe Saksamaa kultiveeritud ja silmapaistvama kunstniku jubedat tõrjumist? Kas see on ainult mina või selline jõhker kohtlemine, mis meenutab fašistliku diktatuuri?
Lisaks riigisisestele protseduuridele on tegemist Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) kohaldamisalasse kuuluva riivega. EIÕK artikkel 10 alusel on teatava ajupesu tegemine Euroopa õiguse miinimumstandardi riive. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohaselt kaitseb sõnavabadus mitte ainult positiivseid, kahjustavaid ja ükskõikseid väljendeid, vaid ka väljendeid, mida võib pidada murettekitavateks, häirivateks ja sobimatuteks (Unabhängige Initiative Informationvielfalt vs. Austria, 26. veebruar 2022, punkt 34; Selistö vs. Soome, 16. veebruar 2005, § 446; vt ka Kristjan Ots: Meediavabaduse reguleerimine. Tartu Ülikool. Magistritöö (2009), lk 1-40).
EIÕK artikkel 10 sätestab:
Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus hõlmab vabadust omada arvamusi ning saada ja levitada teavet ja ideid ilma riigivõimu sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Saksamaa Liitvabariigile siduvas välislepingu artiklis 10 (lõigus 2) on sätestatud: Kuna nende vabaduste teostamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse nende suhtes kohaldada selliseid formaalsusi, tingimusi, piiranguid ja karistusi, mis on vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või avaliku julgeoleku tagamiseks, demokraatlikus ühiskonnas, korrarikkumiste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse kaitsmiseks, teiste maine või õiguste kaitsmiseks, konfidentsiaalse teabe avaldamise takistamiseks või kohtute autoriteedi ja erapooletuse tagamiseks.
Sõnavabaduse piiramiseks peavad olema sisukad ja õiguslikult määratletud määratlused, mis omakorda peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Seetõttu ei ole põhjendatud piirata teatud seisukohtade väljendamise eest vaid juhtudel, kui väljendid “ohustavad rahu säilimist” ja “võivad tekitada eelarvamusi grupi suhtes” ega suruda maha erinevaid väljendeid, mis ühtegi rahvusrühma ei ohusta.
Kui Strasbourgi kohus oli ajutine „ad hoc” kohus, leidis Euroopa Inimõiguste Kohtu 1976. aasta kohtulahendis, et „Euroopa inimõiguste konventsioon kaitseb sõnavabaduse teostamist, mida peetakse mõistlikult osa elanikkonnast šokeerivaks või segadusse ajavaks” (Handyside vs. Ȕhendkuningriik, 7 detsember 1976, § 49).
Handyside vs. Ühendkuningriik kohtulahend leidis:
Sõnavabadus ei tähenda palju, kui see kaitseb ainult õigeid väljendeid. Vastupidi, sõnavabadus /…/ ei kehti ainult teabe ja ideede kohta, mis on avalikult teretulnud ja mida ei peeta solvavaks või vastuoluliseks, aga ka ideid ja väljendeid, mis on solvavad, nagu pluralism, sallivus ja läbipaistvus, mis tähendab, et kõik kohaldatavad formaalsused, tingimused, piirangud või karistused peavad olema taotletava eesmärgiga proportsionaalsed.
Tsensuur – koos äärmise intellektuaalse konformsusega – on märk, et ühiskond on totalitarismi langemas. Totalitaarsed valitsused ei kuuluta end sellistena ja enamik inimesi, kes osalevad totalitaarsetes liikumistes, meelitavad endale, et nad tegutsevad suurema hüvangu nimel. Inimesed, kes suhtuvad totalitaarsetesse direktiividesse, usuvad massikommunikatsiooni vahendusel neile räägitavat propagandat ega näe toimuvat enne, kui on liiga hilja.
Mickisch tunnistas seda totalitaarse vaimu ilmingut ja protesteeris selle vastu. Ta mõistis, et totalitaarne vaim kasvab võrdeliselt vastupanu puudumisega. Ta tajus seda varajases staadiumis ja astus selle vastu.
Tema tühistamise ja surma kohta lisateavet saate sellest videokommentaarist.
Koostas Revo Jaansoo
Allikad: Substack.com (18.02.2023. Esmakordselt avaldatud 14. oktoober 2022), BR-KLASSIK | Bayerischer Rundfunk (21.02.2021), Mittelbayerisch Zeitung (20.02.2021), wikipedia.org