Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Jaak Valge vastulauses Eerik-Niiles Krossile: Reformierakond võib tunda uhkust tiheda sideme üle okupatsiooniaegse Eestimaa Kommunistliku Parteiga

-
23.03.2023
Jaak Valge rahvastikuprogrammi esitlusel.
© UU

Eerik-Niiles Kross (Reformierakond) on Postimehes sõnastanud fantaasiaküllase teksti, milles püüab leida Reformierakonna sidemeid Jaan Tõnissoniga ja omistada oma sotsiaaldemokraatidest koalitsioonipartnerile ajaloolisi teeneid (Postimees 18.03). Vabadussõjalasi näeb Kross aga EKRE eelastena ja nii saavad nood tema artiklis asja eest teist taga kõvasti sugeda. Tänapäeva poliitikasse pöördudes kinnitab Kross aga, et uue koalitsiooni näol pole tegemist mingi erilise liberaalse pöördega.

Kunstlik ja konstrueeritud ajalugu

Krossi ajalooekskurss on paraku professionaalsusest kaugel, mis ka kohe silma torkab. Autor eksib nimedega isegi nii tuntud isikute puhul, nagu Eduard Laaman ja Otto Strandman. Olulisem on aga see, et Kross püüab isikute ja erakondade eksitava positsioneerimise kaudu konstrueerida uut ajalookontseptsiooni.

Tõsiasju tundmata ei saa sest head nahka tulla. Sotsialist Mihkel Martna, keda Kross esitab kui üht demokraatliku opositsiooni liidrit Konstantin Pätsi-aegse «vaikiva oleku» ajal, ei saanud liidriks kuidagi olla, sest lahkus elavate seast juba 1934. aasta mais.

Sotsialistid ei kuulunud pealegi üldse Pätsi-vastase demokraatliku opositsiooni ridadesse. Nende erakond lagunes juba 1934. aasta veebruaris, nende liidrid August Rei ja Karl Ast toetasid riigipööret ja asusid hiljem Pätsi režiimiga koostööle.

Vasaksotsialistid Nigol Andresen, Aleksander Jõeäär ja Maksim Unt moodustasid esialgu Marksistliku Töörahva Ühenduse ning hiljem, autoritaaraja mõjuta parlamendis koondusid kuus sotsialisti nn töötava rahva ühtlusrühma, kelle hulgast võrsusid hiljem juunikommunistid.

Küll aga kuulusid autoritaaraja parlamendi demokraatliku opositsiooni hulka vabadussõjalased, seda koos Tõnissoni juhitud endise Rahvusliku Keskerakonna ja endiste asunike-põllumeeste erakonna liikmetega.

Samuti pole asjakohane püüd vabadussõjalasi 1940. aasta vastupanu korraldajate seast välja jätta, nagu Kross teeb, väites, et «aktsiooni juhtis Jaan Tõnisson ja kõigi erakondade juhid, välja arvatud vapsid.» Tegelikult tegutsesid rahvuslased hädaohu palge ees ühtselt. Aktsiooni juhina tunnustati Jaan Tõnissoni, kuid osalesid nii Pätsi-aegse opositsiooni poliitikud kui autokraatlikud rahvustervikluse pooldajad ning 1938. aastal vangist vabanenud vabadussõjalased.

Kunstlik on Krossi konstrueeritav järjepidevus Jaan Tõnissoni Rahvusliku Keskerakonna, Stockholmis 1946. aastal loodud Eesti Liberaal-Demokraatliku Koondise ja Reformierakonna vahel.

Paguluses kandis Rahvusliku Keskerakonna järjepidevust samanimeline erakond (kasutati ka nimetusi Keskerakond ja Eesti Keskerakondlik Koondis), mida juhtisid Heldur Tõnisson, Elmar Kriisa, Joosep Tiitso jt.

2. veebruaril 1948. aastal toimunud Eesti Rahvusnõukogu esimesel üldkogul osalenud kaheksa poliitilise erakonna ja rühmituste esindajate hulgas olid nii Keskerakond kui Eesti Liberaal-Demokraatlik Koondis (vt «Meie parlament ja aeg»).

Aprillis 1953 astus aga Rahvuslik Keskerakond, protesteerides selle vastu, et koostöö aluseks sooviti võtta Eesti 1938. aasta autoritaarne põhiseadus, Eesti Rahvusnõukogust välja (Teataja 25.04.1953).

Nii ei saa Eesti Liberaal-Demokraatlikku Koondist küll vähemalt institutsioonina Jaan Tõnissoni erakonna järeltulijaks pidada. Ideoloogiline sarnasus on samuti vaieldav.

Krossi ulmeline fantaasia

Ka teine Krossi konstrueeritud keti lüli, nagu oleks Eesti Liberaal-Demokraatlik Koondis Reformierakonna eelkäija, ei pea pisutki lähemal vaatlusel pingele vastu.

1994. aasta detsembris registreeritud Reformierakond moodustati Siim Kallase ümber kujunenud uue erakonna algatusrühmast ja 1990. aastal asutatud Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) liikmetest. ELDP kasvas aga välja Rahvarindest, mitte paguluses loodud Eesti Liberaal-Demokraatlikust Koondisest (vt Rahvusarhiiv).

Hoopis mõõtmatut fantaasiahulka läheb aga vaja Jaan Tõnissoni ja Reformierakonna aadete seostamiseks. Vastupidist pole aga raske näha. Märkigem kasvõi seda, et Tõnisson oli eetiliselt motiveeritud rahvuslane, kes seisis range moraali eest traditsioonilistes perekonna- ja abielusuhetes ning aktsepteeris rahva tahtena referendumeid.

Küll aga on Kross oma Reformierakonna juuri otsivas artiklis jätnud tähelepanuta asjaolu, et tema kodupartei võib tunda uhkust tiheda sideme üle okupatsiooniaegse Eestimaa Kommunistliku Parteiga. Kuni 2014. aastani juhtisid Reformierakonda endised tippkommunistid Siim Kallas ja Andrus Ansip ning 1995. aastal peale partei moodustamist Reformierakonna nimekirjas Riigikogusse valitud 19 liikmest olid pea pooled endised komparteilased (vt Riigikogu koduleht).

Ka ideoloogiliselt võib leida kommunistidega ühisosa, näiteks püüdsid Nõukogude kommunistid juba sada aastat tagasi abielu mõistet lahjendada.

Sekkumine, mitte vaba areng

Krossiga tuleb aga nõustuda selles, et moodustuv koalitsioon mingit liberaalset pööret ellu ei vii. Klassikalisele liberaalsusele on tõesti omane heaolu edendamine vabaduste avardamise teel. Liberaalne pööre tähendaks seega niisuguse suuna võtmist.

Kuid – nagu näiteks Indrek Neivelt õigustatult kirjutab, on viimaste aastate maailmatrendiks riikide suurem sekkumine vabasse turumajandusse ja meie saame otsustada, kas jookseme esirinnas või oleme oleme elutervelt skeptilised. Enamasti, märgib Neivelt täpselt, tulevad kõik need reeglid Brüsselist ja neid regulatsioone aina tuleb ja tuleb ning rohepööre süvendab seda järsult. “Paradoksaalne”, märgib Neivelt, “on veel see, et oleme oma elu lasknud üle reguleerida liberaalide juhtimisel.” (Postimees 28.02).

Reformierakonnale on tõesti omane esirinnas jooksmine ehk Brüsseli soovide pime täitmine. See ei puutu ainult majanduse reguleerimisse, vaid ka sõnavabaduse piiramisse, mida moodustatav koalitsioon nn vihakõne mõiste laiendamise näol nüüd kavatseb. Liberalismiga siin tõepooolest vähimatki pistmist pole, küll aga võib tegemist olla uue pöördega, mis liberalismist eemale viib.

Kross aga leiab, et “viimaste valimistega on Eesti jõudnud tagasi vaba poliitilise arengu normaalsesse rütmi ja jätkab umbes sealt, kus viimastel vabadel valimistel 1932. aasta kevadel lõpetati”. Miks on alguspunktiks just 1932. aasta kevad, on väga raskesti hoomatav.

Ent siiski Krossi loogikaga jätkates meenub, et 1932. aasta kevadele järgnes 1934. aasta pärast riigipööre, mille järel kehtestatud autoritaarrežiimi Kross millegipärast hellitavalt “vapside ohu kõrvaldamiseks kehtestatud üleminekuajaks” nimetab.

Kas see peaks EKRE ja vabadussõjalaste paralleeli taustal mõjuma ähvardusena?

 

Jaak Valge, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)