Soolise palgalõhe teema ei kao kunagi, kui sellele lähenetakse ideoloogiliselt ega vaadata majanduse tegelikku toimimist. Euroopa Parlament on heaks kiitnud järjekordse ideoloogilise jaburuse.
BNS vahendab: “Euroopa Parlament kiitis heaks direktiivi, mis nõuab Euroopa Liidu (EL) ettevõtjatelt palkade avalikustamist, et lihtsustada töötasu võrdlemist ja kaotada sooline palgalõhe. Vastavalt uutele reeglitele peavad palgastruktuurid olema võrreldavad ning põhinema sooneutraalsetel kriteeriumidel, hindamissüsteemidel ja klassifikatsioonil. Töökuulutused ja ametikohtade nimetused peavad olema sooneutraalsed ning töölevõtuprotsessid erapooletud, teatas parlamendi pressiteenistus.”
Juba sooneutraalsuse nõue on jabur – töökuulutused peaksid ikkagi aimu andma, mis tööga on tegu ja millega tuleb arvestada, seda ka töötaja enda huvides, sest ehitusele kive vedama ikkagi naisi ei oodata, seda ka soolise võrdsuse korral.
“Kui palgaandmed näitavad, et meeste ja naiste töötasu erineb ettevõtte sees rohkem kui 5 protsenti, peavad tööandjad olukorda koos töötajate esindajatega hindama. Rikkumiste ärahoidmiseks on liikmesriigid kohustatud kehtestama tulemuslikud, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, näiteks trahvid. Kui rikkumine põhjustab töötajale kahju, on tal õigus nõuda hüvitist. Lisaks käsitletakse uutes reeglites esimest korda läbipõimunud diskrimineerimist ja mittebinaarsete inimeste õigusi.”
Aina hullemaks – olukorda üritatakse parandada trahvidega ja sisse on toodud “mittebinaarsed” ehk siis sugu muutnud inimesed, kelle puhul on soolist ebavõrdsust veelgi raskem avastada. Kui olema peab sooneutraalsus, siis ei tea tööandja ju tegelikult, mis soost kandideerija on ja kuidas ta siis mittebinaarsust arvestab? Kes on “töötajate esindajad”? Võib arvata, et mõeldakse mingeid ideoloogilisi survegruppe.
“Töötajatel ja töötajate esindajatel on direktiivi järgi edaspidi õigus saada selget ja täielikku teavet individuaalsete ja keskmiste palkade kohta ning see tuleb esitada meeste ja naiste kohta eraldi. Kedagi ei tohi takistada oma töötasu avaldamast ega teiste töötajate töötasu kohta teavet otsimast. Kui töötaja pöördub ebavõrdse tasustamise tõttu kohtusse, on tööandja kohustus tõendada, et diskrimineerimist ei toimunud.”
Praegu hoiavad paljud palku saladuses, seda mitte soolise ebavõrdsuse tarvis, vaid seetõttu, et kompetentsemad ja võimekamad saavadki ka ühe soo piires suuremat palka. Kui kõigil on võimalus kaastöötajate palku uurida, siis on raske ette kujutada, mis saab tööõhustikust. Töökeskkondades tekivad pinged, kaebamised, kohtuasjad…
Õiglase palga tagamine on vajalik ja õige, kuid ideoloogilised mängud “soolise palgalõhe” ümber seda küll ei taga.
Selle uudise kohta on hea kommentaar sotsiaalmeedias. “Kujutagem ette füüsilist tööd liinil, kus erinevast soost töötajad pakivad toodangut kastidesse ning peavad need kastid ka riiulisse asetama. Naised on paratamatult füüsiliselt nõrgemad, väsivad kiiremini, neil on raskem kaste tõsta kui meestel ja nii ongi tööpäev lõpus meestöötaja saavutus 40 kasti = 40 eurot, naistöötajal 34 kasti = 34 eurot.
Ideoloogilised survegrupid tõstavad kisa: ebavõrdsus, tööd tegid nad ju võrdselt 8-17. Nii otsustatakse tükitöö kui ebavõrdsuse allikas kaotada ja kõik hakkavad saama päevapalka 35 eurot. Mehed, kes tahavad rohkem teenida, lahkuvad selle tööandja juurest ja lähevad meestekesksesse töökohta, näiteks ehitusele, kus saab kõvemini rabeledes ka kõvemini “pappi”, ilma et keegi “palgalõhesid” jälgima peaks.
Antud liinitöö jääb naiste kanda. Kui mehed jäävadki, siis pole neil mõtet rabeleda, aitab ka 35 kasti täitmisest päevas. Mitte et nad laiskleks, vaid nad võtavad asja lõdvemalt. Tööandjal jääb saamata 5 kasti mehe pealt ja kui mehi on kümme, siis 50 kasti.
See näitab, kui jabur on selline iga hinna eest soolise palgalõhe otsimine. Ükski tööandja ei maksa naisele vähem palka sellepärast, et ta on naine, vaid tavaliselt just objektiivsetel põhjustel.”
Direktiivi poolt hääletas täiskogul 427 ja vastu 79 parlamendiliiget, erapooletuid oli 76. Nüüd peab teksti heaks kiitma ka EL-i nõukogu, misjärel avaldatakse õigusakt Euroopa Liidu Teatajas. Direktiiv jõustub kakskümmend päeva pärast avaldamist.