31.03.2023
Kiirabitöötajad
Eestis on tervishoiuteenusega asjad kehvapoolsed ja asi ähvardab madalama sissetulekuga inimeste jaoks eriti hulluks minna, sest riiklik tervishoiusüsteem vindub, kosuva erameditsiini teenus aga pole paljudele jõukohane.
Eestis avatakse üha uusi erakliinikuid ja turule sisenevad rahvusvahelised suurinvestorid. Kuna erameditsiini mõju suurenemine mõjutab piiratud ressursside tingimustes ka riiklikku tervishoiusüsteemi, siis peaks protsessiga kaasa käima laiem diskussioon ja kokkulepped ühiskonnas, ütlesid ERR-ile tervishoiueksperdid.
Mõne päeva eest teatasid Eesti suurimad erakliinikud Qvalitas ja Unimed, et ehitavad Tallinna Rävala puiestee 5 ärihoonesse ühise meditsiinikeskuse, kus pakuvad kõiki olulisi esmatasandi, eriarstiabi, hambaravi ja töötervishoiu teenuseid. Nii Qvalitas kui ka Unimed kuuluvad Soome tervishoiuettevõttele Mehiläinen.
“Viimase paari aastaga on olukord muutunud, tervishoidu on omanikena sisenenud suured investorid, kellel tervishoiualane professionaalne sisuline huvi puudub ja tegevuse lähtekohaks on turuosa, kassavoog ja kasum. Eesmärkide seadmine käib teisiti kui meedikute eneste poolt,” rääkis tervishoiuekspert Maris Jesse. Tema sõnul ei aita ainult kasumit eesmärgistava eratervishoiu jõuline laienemine saavutada ühiskondlikke eesmärke.
Üheks suurimaks probleemiks järjest jõulisema erameditsiini tingimustes on riikliku süsteemi personalipuudus, mis pikendab ravijärjekordi ja muudab teenuste kättesaadavuse senisest aeglasemaks. Puudus on nii arstidest, õdedest kui ka põetajatest. Töötajate lahkumine avalikust tervishoiust halvendab kõrgtehnoloogilise ravi kättesaadavust, ja seda just raskematele haigetele.
Siinkohal tekib muidugi küsimus, et kuidas tekitatakse see “laiem diskussioon ja kokkulepped ühiskonnas”? Eestis pole kooseluseaduse ja rändekriisi ajast olnud mitte ühtegi laiemat diskussiooni ega ühiskondlikke kokkuleppeid üheski küsimuses, ning nüüd, kus ühiskond on eriti polariseerunud ja üht, vähemalt viiendikku eestlastest esindav erakond tõrjutakse poliitilise elu servaaladele, ei tule seda ammugi. “Arvamusfestivalid” ja “ideekorjed” pole mingid kogu ühiskonda kaasavad algatused, vaid Potjomkini küla.
Pandeemia ajal ei olnud vaktsineerimise osas samuti mingitki arutelu, oli vaid karm surve ja osa inimeste kuulutamine väljaspool ühiskonda olevateks.
Reformierakonna valitsedes tulebki nii, et väliskapital sööb ära nii riikliku tervishoiusüsteemi kui kohaliku kapitali ja inimestel pole seal mingit võimalust sõna sekka öelda.
Uued Uudised