Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eestis ei saa enam mingist lõimimisest rääkida, viimane aeg on eesti keelt tõsiselt kaitsma hakata

-
02.04.2023
Me peame ennast kokku võtma ja Eestimaa päästma!
© UU

Käisin pühapäeval Pirita jõe ääres matkamas ja kohtasin ühes kõrvalises paigas hobidetektoristi, kes otsis maa seest midagi. Kuna see tegevus oli huvitav, kõnetasin teda eesti keeles, kuid 45-50-aastates mees tegi näitas mulle oma olemisega, et ei saa must aru, ja kinnitas seda ka vene keeles.

Kuigi olen lubanud, et ei räägi Eestis vene keeles, otsustasin seda lubadust rikkuda, sest olin ise ju vestlust alustanud. Sain päris palju kuulda selliste hobidetektoristide tegutsemisest ja leidudest, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Räägin sellest, et tark ja laia silmaringiga Eestis elav venelane ei osanud minuga riigikeeles suhelda. Ja temasuguseid on tuhandeid.

Asi ei olegi ainult neis venelastes, vaid ka Eesti riigis, kes pole peaaegu 32 taasiseseisvusaasta jooksul suutnud eesti keele positsiooni riigikeelena tugevdada ja isegi mitte hoida. Venelastel on kogu selle aja olnud võimalik eesti keeleta hakkama saada ja nad ongi selle ära kasutanud. Nüüd, mil Reformierakond on Eesti venekeelse odavtööjõu sisseveoga endisest NSV Liidust täiesti ära venestanud, pole venelastel Tallinnas, Harju- ja Ida-Virumaal üldse eesti keelt enam vaja, ning asi läheb aina hullemaks. Seda meile, eestlastele.

Täiesti naeruväärne on praegu aetav riiklik poliitika, kus räägitakse mingist lõimumisest või lõimimisest umbes sellises kontektis, et kas on tulnud uued võõrad või siis vajavad “vanad” venelased eesti keele õpet. Ei vaja! See riik on nii ära venestatud (ja inglistatud), et siin ei vaja keegi mitte-eestlastest enam eesti keele oskust, kõik saavad juba ilma hakkama. Seda kindlustab ka riiklik poliitika, kus küll räägitakse eesti keele kaitsmise vajadusest, aga tegelikult lastakse võõrastel täiesti vabalt riigikeelt mitte osata – ukrainlastest teenindajadki kannavad pool aastat märki “õpin eesti keelt” rinnas, aga ei ütle isegi “Tere” mitte.

Olukord on sedavõrd hull, et me oleme vähemalt Põhja-Eestis juba ise vähemuseks kukkumas ja nüüd on vaja juba eestlasi, eesti keelt ja kultuuri kaitsta, mitte võõraid “lõimida”. On viimane aeg seada eesti keel esiplaanile, unustada kõik jutud kellegi “diskrimineerimisest” ning nõuda kogu avalikus sektoris ainult eesti keele kasutamist, isegi kui see nõue läheb vastuollu mistahes Brüsseli direktiividega. Põhiseaduslikult on Eesti rahvusriik ja eesti keel riigikeel ning nii ka olgu. Kes seda keelt ei oska, sel pole ka asja mingisse ametisse, mis nõuab riigikeele oskust.

Paraku aetakse praegu endiselt sellist rida, nagu oleks venelasi mingi vähemus ja meie riigikeel igati kaitstud. Ei ole! Meie ja meie keel on teise- ja isegi kolmandajärgseks kadumas. Ja kahjuks on selles kõva roll Isamaal, kelle liige Tõnis Lukas on pikka aega haridusministrina ajanud poliitikat, mis ongi olukorra selleni viinud. Praegu loodavast vasakliberaalide valitsusest ei maksa rääkidagi, nemad teevad eestluse “tühistamist” teadlikult ja suure innuga.

Aga seesama Isamaa, kes propageerib mingit kummalist “avatud rahvuslust”, kus nende kunagise liikme Siim Kiisleri arvates võib eestlaseks saada ka keenialane või tulnukas, ongi eestlust hävitanud, sest kogu aeg on mängitud mingi venelaste “lõimimisega”, millel pole olnud mingit tulemust. Praegu ei saa enam propageerida venelaste “eestistamisest”, vaja on üht kindlat nõuet – olgu su kodukeel mis tahes, ühiskonnas pead oskama suhelda ükspuha kellega eesti keeles, mis on ka riigikeel.

Võitlus eestluse eest ägeneb, sest uues valitsuses pole mitte ühtegi osapoolt, kes eesti keelt ja kultuuri ning rahvusriiki kaitseks, samuti pole seda ka opositsioonis, peale rahvuskonservatiivide. Nii et kellele emakeel armas, teate, millisele uksele koputada.

Jüri Kukk