07.04.2023
Paljuütlev kombinatsioon.
Mitmed konservatiivsed poliitikud on juhtinud tähelepanu sellele, et Ukraina sõda on ka Eestis mitmed poliitilised jõud ära kasutanud sisepoliitilistes heitlustes, mis on ebaeetiline, aga see takistab ka tegelikkust nägemast.
Kui 2015. aastal algas rändekriis, poseeris Saksa kantsler Angela Merkel uhkelt Süüria pagulastega, aga tänaseks on see riik jõudnud üleküllastumiseni igasugustest migrantidest, sest omal ajal ei nähtud midagi muud peale humaanse momendi. Sama teed on minemas ka Eesti, kus massimigratsioon ohustab ennekõike põlisrahva eestlaste eksistentsi.
Eestis ei teata ukrainlastest tegelikult suurt midagi ja ka siinne vastuvõtt piirdub tõdemusega, et nad on sõjapõgenikud ja muu ei loe. Aga peaks.
Uutele Uudistele rääkis ühe firma esindaja loo sellest, kuidas ta näitas kahele pagulasperele üürikortereid. Ukrainlasi saatis hästi, kuid aktsendiga eesti keelt rääkiv noorepoolne naine, kes väidetavalt ütles elamispinna otsijatele vähemalt 7-8 korda vene keeles “trebuite” või “nada trebovat”. Ehk siis oli ukrainlastega kaasas mingi pagulasabi tegelane, kes õpetas sõjapõgenikke varjuandvale riigile nõudmisi esitama.
Teine moment, mis inimesele meelde jäi, oli see, et omavahel korteripakkumisi läbi arutavad ukrainlased olid tema hinnangul kõigest hoolimata Eesti riigi ja eestlaste suhtes negatiivselt meelestatud. Mitte et nad oleksid krõbedaid sõnu kasutanud, vaid neile ei meeldinud lihtsalt miski, mis neid ümbritses. Ühe põgeniku suust kõlas lõpuks “Nada bõla v Germaniju!” Ehk siis leidsid ukrainlased, et Eesti asemel pidanuks minema Saksamaale.
Eestis on olukord sama, mis Merkeli-Saksamaal: kedagi ei huvita, mida põgenikud ise arvavad või tahavad, selle asemel on ilusad jutud ja ühispildistamised. Aga seda on varemgi kuulda olnud, et Ukraina põgenikud ei suhtu vastuvõtjatesse alati sama südamlikult, nagu nood tulijatesse. Võib-olla on siinkohal sõna “ukrainlased” asemel paslik kasutada väljendit “venekeelsed Ukraina põgenikud”?
Kahjuks pole Eestis enam professionaalset ajakirjandust, kes oleks valmis protsesse objektiivselt kajastama. Hea näitena meenub 2015. aastal Ungaris käinud Katrin Lust, kes kirjeldas ilma mingi poliitkorrektsuseta, kuidas pagulased läbi selle maa läksid, prügirada järel ja kuidas nad lihtsate ungarlaste abipakid Budapesti raudteejaamas ära põlgasid, ning tõi ekraanile ka noorepoolse süüria mehe inglisekeelse jutu, mille kohaselt on Süüria sõjas süüdi Lääs oma Araabia kevadega.
Eestis on praegu Roald Johansoni moodi “ajakirjanikud”, kes oskavad ainult pagulastega kaelutsi nutta, või siis rafineeritud vasakpoolsed naisajakirjanikud, kes lähevadki ideoloogilisi lugusid tegema. Aga väga tahaks teada, mida ukrainlased tegelikult Eestist ja tema abivalmidusest arvavad – siis teaks nende suhtumist ja oskaks ka ise sellega arvestada.
Praegu tundub, et nagu kõik kaasaja vasakliberaalide poolt ärapoputatavad migrandid, nii ei suhtu ka ukrainlased eestlastesse ja Eestisse nii positiivselt, nagu meil mõnikord kirjeldada tahetakse. Kaja Kallast ei märgitud ära isegi Kiev Posti Ukraina sõprade nimekirjas, kus Sanna Marin siiski oli.
Seda, millest räägib Eesti ajakirjandus, ei maksa väga tõsiselt võtta. Võimupoliitikud ja nende ihumeedia olid väga nördinud Politico artikli peale, kus Eesti abi Ukrainale kirjeldati kui omakasupüüdlikku, kuid ilmselt see sellisena Läänest paistabki.
Kindel on ainult see, et Eesti peab Ukrainat sõjas toetama, muud hoovused selle ümber, eriti põgenikepoliitika, aga pole sageli see, millisena see paistab või paista lastakse.
Uued Uudised