Kõik praegu toimuv on ajaloos juba olnud ja viib tagasi väga rasketesse aegadesse

Taasiseseisvunud Eestis on üles kasvanud põlvkond, kes ei tea suurt midagi nõukogude ajast ega oska seetõttu ka hinnata seda, mis praegu toimub. Vanematele põlvkondadele on see deja vu, juba läbielatud kogemus, mida noorematel tuleb kahjuks korrata, seekord liberalismi taha peitunud uusmarksismi läbi.

Nõukogude korra aluseks oli kommunismiidee, mis kõlas suhteliselt hästi: “Igaühelt vastavalt tema võimetele, igaühele tema vajaduste järgi!” Demokraatlik maailm kuulutas kommunismi utoopiaks, Nõukogude Liidus hakati selleks “uut inimest” aretama, mis toimub praegu ka võltsliberaalses Läänes.

“Heade inimeste” ühiskonna loojad põrkavad üsna ruttu sellele, et kõigi “heaks” sundimine ei taha vabatahtlikult õnnestuda. Seetõttu suurendatakse survet (“oleme sallivad”), mis tekitab paratamatult vastuseisu. Järgnevad repressioonid, selleks, et sundida inimesi “head” olema. Läänemaailmas ja Eestis on praegu just praegu see periood, mida näitavad “vihakõneseadused”. Siiani lähevad inimesed kõigega kaasa, sest see on ju “halbade” vastu, “meid, häid” see ei puuduta. Kuna “sallimatud” ei kao, karmistatakse seadusi vanglate ja “tühistamisteni”, kuni vaimsed ja füüsilised Gulagid ongi valmis. Järgmine on juba hukkamised ja massimõrvad, millega lõpevad eranditult kõik “heade inimeste ühiskonna” loomised. Eesti on just praegu sellel teel.

Ei maksa ülbitseda, et “meiega seda ei juhtu” – juhtub, ja kuidas veel. Meil on vaenukõneseadus tulemas, inimesi aga on juba tühistatud kümneid, ollakse raamatute ja kunstiteoste muutmise kallal, on tekkinud üks ja ainus (pseudoliberaalne) ideoloogia, mille kõrval teisi ei tohi olla (konservatism) ja vaadakem vaid ringi, kui palju juba nõutakse “rahvavaenlaste verd.” See on peaaegu Eesti aastatel 1945-1955 ja nõukogude aega näinud inimesed näevad veel ära stalinismi naasmise, seekord Läänest.

Teine deja vu on praegune kliimavõitlus, kampaania, mis on üdini sama Gorbatšovi alkoholismivastase võitlusega: samasugune mittearvestamine võimalike majanduslike tagajärgedega, samasugune üleöö “karsklasteks” (nüüd kliimavõitlejateks) muutumine, samasugune kompromissitu viha nende vastu, kes pole nõus üldise hüsteeriaga kaasa minema. Kliimavõitlusega käib kaasas terve rida lauslollusi, mille üle nõukogude ajal naerdi, aga millega nooremad põlvkonnad lähevad täiesti kompromissitult kaasa, nagu näiteks võitlus lehmade eristatava “metaaniga”. Nõukogude ajal räägiti põhja suunas minevate jõgede suunamisest lõunasse, nüüd aga on inimene võtnud endale taas voli kliimat muuta. “Ajuvabadusi” sajab endiselt nagu oavarrest, alates laste sünnitamisest loobumisest (millest need inimesed ise sündisid?) kuni üleminekust putuktoidule.

On olnud ka võitlus traditsioonilise pere vastu, naiste “vabastamise” eest kodu ja laste “orjusest” (1920. aastatel), võitlus kristluse ja kiriku vastu, mis kõik toimub praegu ka Eestis. Homode, trans- ja voolavseksuaalide ning sooneutraalide kaasatõmbamine sellesse toimub vaid eesmärgiga kasutada neid ära traditsiooniliste väärtuste hävitamisel.

Kõik need asjad on juba olnud, ainult et nõukogude aja põlvkond suhtus neisse sarkastilise muigega ja lasi kõrvust mööda, aga nooremad põlvkonnad võtavad uusi “võitlusi” tõsiselt, nagu võtsid paljud komnoored nõukogude aja lollusi. Tegelik demokraatia on vabadused igal elualal, mitte kõikvõimalikud keeluseadused ja massiline (üle)reguleerimine, mis praegu käimas on.

Ei maksa ka arvata, et totalitarism on vaid Stalini ja Mao Zedongi loodu moodi, see saab olla ka selline, nagu Läänes luuakse, kus ühiskond on viimse võimaluseni ära reguleeritud, “halvad” on elimineeritud, võim on pealtnäha demokraatlike vahenditega teatud kliki kätte koondatud ja rahvas on kuldse puuri üle sageli ka õnnelik. Kõik see toimub üdini õilsate loosungite all.

Uued Uudised