15.04.2023
Eestile on kombeks varjata oravlaste patte seni, kuni valimised on möödas, ja panna suure kella külge liberaalide konkurentidele omistatud väljamõeldud pahed enne valimisi.
Tegemist on meie poliitilise ja ajakirjandusliku kultuuri iseärasusega, millega me oleme juba harjunud. Isegi hasartmängijate maailmas on rohkem ausust, sest vahelejäänud kaardimängu sullereid koheldakse karmilt, meil aga jääb vassijatel alati ülbust ülegi.
Aga kõik see tundub täna hommikul kuidagi vähemtähtsana, sest EPL avaldas paljastuse „Lvivi jõukas abilinnapea, küünetehnik ja Eesti „aasta inimene“. Slava Ukraini miljoni euro saladus“.
Leht kirjutab: „Üle miljoni euro Eesti inimeste raha kanti Ukraina heategevusfondi asemel hoopis viimase juhtliikmete erafirmasse, mis ametlikult kuulub ühele küünetehnikule… Skandaali keskmes on Slava Ukraini Ukraina peapartnerina tuntud mittetulundusühing All For Victory (Все для Перемоги) ning selle võtmefiguuridega seotud eraettevõte IC Construction. Kui All For Victory nimi on Eesti ajakirjandusest varem läbi käinud, siis suurem osa rahast ehk üle miljoni euro liikus Slava Ukraini kontolt erafirma IC Constructioni arvele. Eesti Päevaleht tuvastas, et IC Construction teenis eelmise aastaga 250 000 eurot kasumit suuresti vaid tänu Eesti annetustele ning selle juhtkonnaks on vormistatud Slava Ukraini Ukraina partnerite tutvusringkond.“
Selletaolisi asju on Eestis juhtunud juba aastakümneid, nad on tavalised, praktiliselt kõik asjaosalised on pääsenud arstitõendite, aegumise, kinnimätsimise ja muude jokknippide abil. Aga seekordne asi ei ole isegi sellel piinlikul taustal tavaline.
Sest kõik see toimus Mariupoli, Butša ja kümnete tuhandete mõrvatute ukrainlaste taustal. Lõputute vennashaudade taustal, röövitud ja vägistatud laste taustal. Sest see raha korjati eesti heasüdamlikelt inimestelt meie maailma suurima terroririigi poolt hävitatava ukraina rahva abistamiseks. Tunnen isiklikult inimest, kes on tervise tõttu juba aastakümneid töötu, kuid ei saa mitte mingeid toetusi, pensioni ega oma tervisekindlustust. Ta siiski leidis võimaluse annetada Ukraina abistamiseks 50 eurot. Võimalik, et ka tema annetus läks „jõukale abilinnapeale ja küünetehnikule“.
Miljoni vargus ei piirdu rahaga. Tegemist on eestlaste usalduse vargusega. Mitte ainult heategevuses, vaid ka poliitikas. Issand, kui piinlik.
Ütlen kohe, et reformierakonna isandate tasemele jõudmiseks on ühest kadunud miljonist vähe. Neid miljoneid peab olema vähemalt kümme.
Nüüd jääb Johanna-Maria Lehtme koos kogu Eesti 200 esindusega Riigikokku neljaks aastaks. Riigikokku, kus enne valimisi esinedes hakkas proua Lehtme nutma.
Kõige rumalamas olukorras on aga nüüd Alar Karis, kes annetas „aasta inimesele“ ordeni.
Ka presidenti on tüssatud.
Kuid ei tekki soovigi parastada, sest täna on Eesti jaoks kurb päev. Kainenemine pärast säravat EFTA galat, kus autasustati ka meie peavoolumeedia parimaid ajakirjanikke. Kes oskavad teha pedofiilist märtrit.
Ivan Makarov