22.04.2023
Indrek Hirv
R, 29. aprill 2022
Tõepoolest, nüüd oleks hea aeg see teema jälle üles võtta. 1991. aasta sügisel tegime kolmekesi – Aleksander Suuman, Ülo Mattheus ja mina – ettepaneku Smuuli bareljeef maha võtta, see ettepanek ilmus ka Sirbis ära (seal oli ka Linnart Mälli nimi lisaks). Tookord vastas juhatus, et Paul Kuusberg, Paul Rummo, Mart Raud ja teised tookordsed punased tuleks ju siis ka üle vaadata ja kõike korraga ei saa.
Muide, Paul Rummo oli üks neist, kes Riigivolikogu liikmena palusid Eesti Nõukogude Liitu võtta. Tookordsed NKVD-lased (meilt Mart Raud, Paul Rummo, Erni Hiir jt) olid reeglina ka küüditamisega seotud. Seda saaks praegu arhiividest vaadata. Neid võeti nö manukateks ligi või lasti eelmisel õhtul vallamajas rahvale kihutuskõnet pidada. Ent Smuul, nagu me nüüd väga kindlast allikast teame, oli 1949. aastal otseselt küüditaja, operatiivgrupi liige.
Võib-olla oleks Kirjanike liidul nüüd aeg eesti rahvalt andeks paluda, et ta on olnud aegade jooksul nii NKVD kui KGB käepikenduseks?
Indrek Hirv
E, 20. veebr 2023
Mina arvan, et kõige õigem oleks Eesti kirjanike liidul taotleda Kulkalt stipendiumi kahele (või kolmele või neljale) ajaloodoktorandile: et uurida eesti kirjanike ja NKVD seoseid; eesti kirjanike ja KGB seoseid (pluss natuke ka seoseid Nõukogude välisluurega) ja siis muidugi nende ohvrite käekäiku – nii kirjanike omi kui muid. Sinna saaks lisada ka Nõukogude liidu poolt represseeritud eesti kirjanike uurimise.
Allikaid on peale nn välissõitude toimikute ka muid, näiteks ENSV külanõukogude koosolekute protokollid (ka küüditamiste aegadest). Ja siis VEKSA aruanded ja veel muud siit-sealt.
See, et Eesti kirjanike liit on oma liikmete kaudu (kui ka mitte otseselt) osalenud NSVL-i genotsiidis eesti rahva vastu, on fakt, mida ei saa mitte kuidagi eitada.
Meist oleks igati noobel ja (kasvõi Jungi järgi) ka arukas oma minevikuga tegeleda, seda võimalikult sügavalt avada. Et rahu saada. Muidugi, arhiivid ei ole avatud täielikult. Uurijad (ka üliõpilased) pääsevad sügavamale. Moskva arhiivid olid kümmekond aastat võrdlemisi avatud, seda said Eesti ajaloolased ka agaralt kasutada (mikrofilme ja koopiaid hoitakse praegu mitme ajaloolase poolt tagavaraks).
Praegu on pöördelised ajad. Heal juhul avanevad Moskva arhiivid varsti uuesti. Väga heal juhul ka KGB arhiivid. Ja pole päris võimatu, et saame kord isegi oma (Lagle Pareki siseministriks oleku aegadel meilt röövitud) KGB toimikud tagasi!
Seniks rahulikku ja rõõmsat meelt, seltsimehed!
Indrek Hirv
E, 10. apr 2023
Ma ei olegi ju nii kirglik bareljeefi maha võtja, kui võiks arvata. Mu meelest on see vastandus kunstiliselt isegi vahva: küüditaja ja küüditatu.
Kross põrnitseb Smuuli tõesti üsna ühemõtteliselt. Aga siis ma mõtlen, et kui ma sinna majja astun, kuulun ma ju küüditajate poolele.
Kõigi nende NKVD-laste poolele, kes olid juba oma kuuluvuse tõttu NKVD-sse ka küüditajad. Küüditamise käsk võis ju tulla Stalinilt ja tema lähikondlastelt, aga selle elluviija oli NKVD, see oli just talle ülesandeks antud – ja nõnda olid küüditajad kõik NKVD liikmed, isegi, kui mõnel neist läks korda ülesandest viilida (mis pole tegelikult väga usutav).
Selge on see, et Smuul ja Debora Vaarandi olid küüditajad, see on meile nüüd puust ette tehtud. Päris kindel ei ole, et teised Kirjanike liidu liikmetest NKVD liikmed olid otseselt küüditajad, aga nad olid küüditajad vähemalt oma liikmelisuse kaudu.
Edasi tulevad need mitu meie liidu liikmetest KGB-last, kes täitsid välismissioonidel Rootsis Nõukogude luureülesandeid,
siis VEKSA saadikud, aga eriti muidugi enne seda Semperist peale need, kellest kirjutab Anu Raudsepp Keel ja Kirjanduses. Ja siis veel lihtsad KGB nuhid kirjanike hulgas, keda oli ka märgatavalt rohkem kui näiteks samu kunstnike või heliloojate hulgas.
Mida me siis teeme? Me oleme ju osalised milleski väga jälgis: eesti rahva reetmises tema kirjanike poolt!
Smuuli bareljeef maha võtta oleks lihtne märk sellest, et me ütleme ennast nõukogudeaegsest kirjanike liidust lahti,
alustame uuelt lehelt, ei püüagi nii väga olla selle Nõukogude tagalas moodustatud liidu järglased. Me ei saa tõesti muidugi olla ka eestiaegse ja pagulusaegse eesti kirjanike liidu (Eesti Kirjanikkude Liidu) järglased, kui me pole nõukogude omast lahti öelnud.
See asi sai Mati Sirkli esimeheks oleku ajal ülepeakaela valesti tehtud! Pagulaskirjanike liit poleks niisama kergelt tohtinud ennast sitaga siduda!
Aga nüüd oleme seal, kus oleme – ja bareljeef siiski vaikselt maha võtta oleks lihtsalt kõige targem, näitaks Eesti Kirjanike liidu praegust hoiakut kõigi eesti rahva reeturite suhtes.
Indrek Hirv