Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Rohepööre on valepööre

-
25.04.2023
Jaburad kliimalollikesed liimivad ennast asfaldi külge, mõistmata, kui tobe kogu see võitlus on.
© Scanpix

Vaatasin üht videoklippi plastiku levikust maailmas ja paradoksaalselt suurendas see veelgi rohkem minu vastumeelsust kliimavõitluse vastu selle praeguses kuues.

Rohepööre on ülevaltpoolt alla läkitatud läbimõtlemata algatus, mille puhul pole arvestatud võimalikke tagajärgi, ja suur kari lambaid on allpool sellega kaasa läinud. Täpselt nagu nõukogude ajalgi. Iga pank, veofirma ja kes iganes veel räägivad nüüd variserlikult oma väidetavast rohelisest palest, sest “see on seksikas”. Kuigi neist said rohevõitlejad üleöö ja kõrge käsu peale, mitte südame sunnil.

Miks on “lambad” nii meelsasti rohepöördega kaasa läinud? Sest see on võitlus, mida saab esialgu pidada mugavustsoonist, mingi abstraktse CO2 vastu, ja pealtnäha ülla asja eest võitlevad inimesed ei kujuta ettegi, mis neid ees ootab. Eriti kui Euroopa kavatseb ainsana ennast kliimaaltarile ohverdada ning teised kiskjad ümberringi seda ootavadki.

Rohepöörde variserlikkus peitub meie endi tänases käitumises. Plastikut on meie ümber oh kui palju, selle kasutamist sisuliselt ei piirata või siis tehakse seda kosmeetiliselt, see levib endiselt, olles juba kõigis Maal elavates organismides, aga kõik räägivad aina süsinikuneutraalsusest, sest see on asi, kus keegi ei pea ennast tugitoolist püsti ajama. Samas ei taha keegi märgata ka seda, kuidas Eestimaa täitub “arenguga” suurtest magistraalidest kuni uusasumiteni, mis hävitavad samuti kliimat ja vägagi aktiivselt.

Maad peaks inimesed päästma lihttasandil, alates plastiku kogumisest ja utiliseerimisest, looduse hoidmisest ja kaitsmisest, kuid kõik eelistavad võidelda ühe gaasiga. Kliimavõitlus on kahekeelne, sest me kardame väidetavast kliima soojenemisest tingitud ja üha sagenevaid looduskatastroofe, aga keda need tapavad? Meid endid. Seega ei muretse me mitte Maa, vaid iseendi pärast, samas aga ei taha me enam lapsi, sest nende kasvatamine pidavad Maad hävitama. Tohuvabohu missugune!

Kui me saame kord aru, kui närune ja amoraalne on praegune kliimavõitlus, elame me juba vaesuses, aga Maa kliima ei muutu sellest raasugi. Seepärast ei maksa vastväljamõeldud kliimaministril lootagi, et kõik kodanikud tema selja taha koonduvad. Mind seal ei ole. Mina võitlen Maa eest maanteekraavist plastikut üles korjates, mitte ei täida nende käsku, kes lendavad kliimakonverentsile eralennukitega.

Jüri Kukk