26.04.2023
Ma ei tea, millal see juhtus – nagu tolles kvantiteedi ja kvaliteedi seaduses, kui mingi asi kuhjub, kuhjub, koguneb ja siis mingil hetkel – plaksti! – sünnib uus kvaliteet. Mõnikord toimub see raginal, nagu ülekoormatud silla kokkuvarisemine, vahel aga vaikselt, nagu ruineerus minu usk õigeusklikesse ja nende hingemaailma.
Tegelikult ei olnud mul nendesse mitte mingit eraldi usku, aga mind on väiksest peast kodus õpetatud, et isegi kui Jumalat pole olemas, kehastab ja teostab kirik ja kristlik usk headust, et usklikud inimesed on ausad ja armastavad teisi inimesi.
Tõenäoliselt ei peetud silmas õigeusklikke, aga ma ju teisi konfessioone tollal ei tundnud. Ka ei tundnud sellist sõnagi, nagu „konfessioon“. Nõukogude ajal pioneerid kirikus ei käinud, vähemalt mina ei käinud.
Et olla õiglane, pean oma aastakümnetega küpsenud järeldust täpsustama: mulle tundub, et konkreetselt Moskva patriarhaadi alluvusega õigeusklikud ei ole kristlased. Võib-olla ka nende hulgas kohtab häid inimesi, aga tõenäoliselt vähe. Kui üldse.
Vahel jääb mulje, et tegemist on mingi verejanuliseima totalitaarsektiga. Selle praegune pealik, suurärimees Kirill, oli kirjeldatud Hašeki poolt palju varem, kui tema, õigemini Volodja Gundjajev, sündis siia ilma. Jutt raamatus käis ülempiiskopist, kelle arvates „armuline jumal pidi lausa vaenlaste veres suplema ja nad viimseni maha tapma, nagu toimis halastamatu Herodes väikeste lastega.“ Kirikujuht „kasutas oma palvetes näiteks sääraseid ülevaid lauseid, nagu „Õnnistagu jumal teie tääke, et nad tungiksid sügavale teie vaenlaste kõhtu! Juhtigu kõige õiglasem valitseja suurtükiväe tuld otse vaenlase staapide peale! Andku halastaja jumal, et kõik vaenlased lämbuksid oma haavade veres, mis te neile lööte!“
Need fraasid puudutavad Esimest maailmasõda, tollest ajast on möödunud üle saja aasta, aga Moskva kirik oleks nagu läinud oma arengus hoopis sajandi võrra tagasi. Keskajal õigustas kirik vahel tavalisel teel tapmist, Moskovia tänapäevane kirik aga õnnistab massihävitusrelvi, tuumapomme ja ukrainlaste verist genotsiidi. Vaadake Kirilli siinset käepikendust Jevgenit: rahu pooldamist tõotanud papp oli kohe varmas ühinema putinistide liikumisega Koos/Vmeste, et Ukraina ründamise aastapäeval koos nende silmakirjalike satanistidega Toompeal valimiseelset tsirkust teha. Üritus oli välja kuulutatud, ja vaid siis, kui asi tekitas avalikkuses nördimust, väitis kohaliku Moskva alluvusega õigeusukiriku juht Jevgeni, et „ma pole mina ja mära pole minu ja ma pole ka voorimees“. Väänles mitu kuud, nagu angerjas kuumal pannil, ja ei mõistnudki otseselt ja inimestele silma vaadates mõista artikuleeritult hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu, laste ja naiste tapmist, inimeste kodude pommitamist. On siis tegemist kristlike väärtuste rahva sekka kandjaga?
Mul oli aastaid üks oma raadiokorrespondent – alguses tegi ta reportaaže ühest väiksest Eesti linnast, siis aga Londonist, kuhu kolis koos perega. Ükskord helistas ta mulle Londonist, kus tal on oma muusikakool, mille patroon on Chris de Burgh ise, ja hakkas kurtma, kui jube on elu, kui „nad on meid sisse piiranud“. Lõpuks selgus, et „meid“ ehk venelasi piiras sisse NATO. Ma küsisin, et kas ta elab ikka Londonis? Ikka seal. Tuletasin talle meelde, et Suurbritannia on NATO riik, ja ta ise – NATO sponsor, ehk maksumaksja.
Naine solvus kohutavalt. Ütles, et tal on ühe vana vene linna kalmistule ostetud koht, ja pärast surma tahab ta, et teda viiakse sinna pühasse mulda ja maetakse nagu õigeusklikule inimesele kohane.
Ma ei pidanud vastu ja möönsin, et teda „sisse piiranud“ NATO-t toetab ta oma rahaga, aga kallist Kodumaad, mida ta on kogu elu armastanud ohutust kaugusest, kavatseb ta ühekordselt toetada vaid oma tarbetu jahtunud kehaga. See oli mõistagi meie viimne kontakt.
„Vene maailm“ on üks jälgimaid asju, millega olen ma oma elus kokku puutunud. On ka häid vene inimesi, aga kui nad kogunevad mõttekaaslaste gruppi, muutuvad siis ühtlaselt fanaatilisteks šovinistideks. Eestis oli neil vaja kõigest õppida selgeks eesti keel, mitte sõimata eestlasi fašistideks ja mitte võtta avalikult viina eestlaste küüditajate ja mõrtsukate terviseks, mitte vehkida eestlaste kodus veriste lippude ja kadunukeste okupantide portreedega.
Nad isegi seda vähest ei viitsinud teha. Paljud noored siiski suutsid, aga väga suur osa, kes rõõmustavad siin, kui mõrvatakse järjekordne ukrainlane, viitavad mingisugustele vene rahvast liitvatele väärtustele (skrepõ), Venemaa erakordsusele, ja joovad viina ning süütavad oma Moskva filiaalkirikutes küünlaid venelaste võidu ja ukrainlaste kaotuse toetuseks. Selleks ehitas Edgar Savisaar neile Tallinnasse uue kirikugi.
Üks Venemaa leppimatu ajakirjanik ja Putini kriitik Aleksandr Sotnik, kelle kahekuist last ehk, nagu nad väljendusid „värdjat“ lubasid FSB-lased laiaks litsuda, mistõttu pages terve perekond Euroopasse, võttis intervjuu ühelt armsalt õigeusklike defilees sammunud vene taadilt, kellegi vanaisalt, et kuidas siis nii – teie siin räägite Jumalast ja rahust, aga Süürias tapavad vene lendurid pommidega sealseid lapsi. Taat õrnalt naeratas ja lausus: „No mis siis nüüd teha: kui metsa raiutakse, lendavad ka laastud“.
Aleksandr tunnistas, et tal hakkas nii kõhe, nagu pole kunagi varem elus olnud. Eriti jahmatasid teda vastaja head silmad, rahulik hääl ja soe intonatsioon. Fašismi uus nägu.
Venemaa venelased ja muud selle riigi venestatud rahvad on kogu tehnilisest progressist ja tehnoloogia saavutustest võtnud oma valgus(tatuse)allikaks ainult televiisori ja lääne auto. Internet on selle rahva jaoks kõigest mugav vahend solvata, laimata, ähvardada ja kaevata võimudele naabrite ja kolleegide peale. Televiisor on aga nagu ebajumala näoga kodualtar, ajaleht „Pravda“, teater, kiimlejate lukuauk ja partner in crime. Vene sisikonnaga televiisor on loonud kaasaegse venelase, produkt on tülgastav. Kõige kurjemad on aga õigeusukiriku enda või sellega seotud kanalid nagu Tsargrad. Lausa saatanlikult kurjad, valelikud ja räpakad.
Parima elu otsinguil Läände kolinud venemaalased on moodustanud võõrsil kogukondi, kus vaadatakse Venemaa televisiooni, elatakse kaasa vene hoki- ja jalgpallikoondisele, juubeldatakse iga kord, kui neid võõrustanud „vaenulikus“ riigis juhtub mingi õnnetus või muu jama, vaenatakse kogu hingest ukrainlasi, nagu oli väga ilmekalt näidatud kultusfilmis „Vend 2“, kus üks peategelasi tapab USA-s mitukümmend ukraina emigranti „tasuks Sevastopoli eest“.
Vene maailma õigeuskliku venelase hing on nagu verise lihakarni eeskoda: näiteks lõppenud nädalal avaldas Eestis tegutsev „vene maailma“ portaal dokole.eu loo „Õigeusu maailm: lihevõttepühad Torontos“.
Selle autor Jelena Frumina-Sitnikova kirjutab, et tema pere elab Torontos juba väga ammu, tervelt 27 aastat. Ta kirjeldab, kuidas kõik need aastad Toronto vene õigeusklikud käisid kirikus, pärast sealsamas autode juures jõid konjakit ja sõid igasuguseid delikatesse. Seekord vaatas ta diivanil jumalateenistuse ülekannet Moskvast, aga kell 23 (ilmselt Moskva aja järgi) sai aru, „et ei tohi istuda diivanil keset kõike seda saatanlikku, mis siin toimub“, ja sõitis koos mehega õigeusukirikusse Püha Kolmainsus, kus teenib aastakümneid ööl ja päeval vana papp Vladimir.
„Kõik parkimiskohad olid juba hõivatud. Me tegime kaua ringe, kuni leidsime koha ühel naabruses asuval tänaval. Aga autod aina saabuvad, nendest väljuvad tuttavad ja tundmatud, tervitavad ja lähevad koos ühes suunas. Kõnnime mööda pimedaid väravaaluseid, mööda lamavatest kodututest, ja lõpuks jõuame Katedraalini. See kiirgab valgust. Seal toimub jumalateenistus. Aga tänaval juba kogunes rahvas, palju inimesi, mis täitsid ka kitsad kõrvaltänavad. Ilm on soe, kõigil on hea, kõik naeratavad. Igaühe käes on küünal. Me süütasime ka enda oma. Kõik räägivad teineteisele: „Христос Воскресе!“. Nagu parooli. Ja vastu kõlab: „Воистину Воскресе!“. See on nüüd märk – oma või võõras.“
Autor kirjeldab hingestatult kohtumisi ja jumalateenistust, siis aga läksid papid ja rahvas küünalde ja inglilauluga liikvele, valgustades pimedaid tänavaid.
„Me kõndisime mööda kodutute varjupaikadest, ja harimatud, kõike kaotanud inimesed vaatasid meid. Keegi neist hüüdis pimedusest vene keeles: „Христос Воскресе!“ Talle vastas kohe mitu häält: „Воистину Воскресе!“. Nägime imelist paari – mürakas neeger ja väike habras blond naine seisid seina ääres, põlevad küünlad käes. Me kõndisime mööda ööklubist, kus mürises hull muusika… Ja meie vaikne laul nagu summutaks tõmblevad marutõbised helid. Ilmselt arvasid pidulised: „venelased tulevad“. Jah, nii venelased tulevadki. Me kõndisime mööda Toronto kesklinna, kus kees pulbitsev ööelu, ja näis, et meie õigeusukirik on viimne ja ainus, mille peal siin veel püsib mingisugunegi normaalsus. Et kui Jumal ka annab armu sellele kohale, siis ainult tänu meie kirikule ja nendele, kes usub hinge surematusse ja palvetab selle maailma päästmise eest,“ kirjutab autor.
Siin hakkasin ma juba kurja kahtlema, et kuhu ta lõpuks välja jõuab: on juba selge, et Toronto koosneb kodutute varjupaikadest ja ööklubidest, ainsad normaalsed elanikud on seal venelased ja Jumal ei hävita seda kohta ainult tänu Moskva õigeusukirikule. Ну ладно, loen edasi ja aiman halba…
„Ring tehtud, naaseme me pühakoja juurde ja batjuška kolmekordselt kuulutab kõrgetelt astmetelt: „Христос Воскресе!“. Ja kolm korda paljud hääled liitunult vastavad: „Воистину Воскресе!“ Ja sissepääsu kohal süttisid punased tähed „ХВ“. Seistes rahvamassis pühakoja ees ma mõtlesin, et sarnane tunne oli meil siis, kui me kõndisime Surematu polguga. Ühtsuse tunne meie omadega. Sest tegelikult ongi see meie, vene kood – mäletada ja uskuda“, kirjutatakse Torontost.
Siin läks mul tõega süda pahaks. Ma ei tea, kes see Frumina-Sitnikova on, aga kui ta kolis Torontosse, nagu ta ise kirjutab, 27 aastat tagasi, siis ei olnud seda õõvastavat surnute defileed nagu surematu polk veel Venemaalgi olemas, sest see satanistlik komme oli loodud Tomskis (kust tuli Eestisse elama ja poliitikaga tegelema linnametnik Andrei Kuzitškin) alles 2012. aastal! Ehk 16 aastat pärast seda, kui see kirglik õigeusklik Frumina Torontosse kolis, kaugemale oma kallist kodumaast.
Ja tema jaoks on siis ükspuha – kas Kristuse surnuist ülestõusmine või Lõuna-Ameerikas elavate indiaanlaste jivaro komme, kui kantakse keppidel pea kohal oma esiisade ja hõimu kangelaste kuivatatud kolpasid. Ja sellised õigeusu „kristlased“, pagedes Läände, siiralt usuvad, et nad on seal ainsad õiged inimesed ja et venelased päästsid mitte ainult kogu Euroopa, vaid ka kogu maailma.
Mis oleks ilma nendeta selline kloaak, nagu Toronto! Tallinnast rääkimata.
Tõesti on mul vedanud, et mu vene vanemad ei viinud mind lapsena õigeusu kirikusse. Sest see on kohutavate sõjakuritegude kaasosaline, nagu ka kogu Venemaa rahvas.
Ivan Makarov