MART HELME: suured impeeriumid ja väikesed rahvad

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitiku, ajaloolase Mart Helme poliitilisest kirjaoskusest, geopoliitilisest vaistust ja ettenägemisevõimest on palju räägitud. Avaldame ühe tema ettekande, mis tehtud Linnart Mälli mälestuskonverentsil “Rahvaste õigused” ja on ilmunud raamatus „Poliitikast ja sõjast“ 2014. aastal.

Mart Helme: „Suured impeeriumid ja väikesed rahvad“

Ettekanne Linnart Mälli mälestuskonverentsil “Rahvaste õigused”

Sõnal „impeerium” on meie teadvuses kaksipidine kuvand. Ühelt poolt tähistab see midagi suurt ja võimsat, midagi, mis tekitab meis austust ja lugupidamist, samastub suurte tegudega lahinguväljadel ja tsivilisatsioonide edendamisel, teisalt on sõna impeerium” aga kindlasti ka halvamaitseline, seostudes vallutamise, mahasurumise. patriootide hukkamise, genotsiidide ja ümberrahvastamistega. Seega sõltub ka impeeriumidele ja nende rollile ajaloos hinnangute andmine väga paljudest erinevatest teguritest, veel enam aga subjektiivsest vaatenurgast.

Parim meile mõistetav näide on siin ehk stalinism ja Nõukogude impeerium, milles venelased impeeriumi põhirahvana näevad kõigi repressioonide ja kannatuste peale vaatamata ometi ka midagi suurt ja ülevat, mis selle impeeriumi vägivallaaparaadi hammasrataste vahele jäänud väikerahvastele – ka meile, eestlastele tähendab aga lihtsalt suurt kurjust ja ülekohut.

Arvamus, nagu oleksid kõik impeeriumid ühesugused ja domineerivalt vägivaldsed, ei pea siiski paika. Kuigi iga riiklik moodustis, impeerium seesugusena kaasa arvatud, peab püsimiseks ja efektiivseks funktsioneerimiseks suuremal või vähemal määral jõudu kasutama, ei saa seda alati ja tingimusteta siiski vägivallaks nimetada. Näib nii, et paljuski sõltub impeeriumide vägivaldsus juba sellest, kas nad on territoriaalselt homogeensed või mitte.

Ehk siis kui laialipillutatud või keskuse ümber konsolideeritud nad on. Vene impeerium (Nõukogude Liit kaasa arvatud) oli territoriaalselt üsna sidus ning impeeriumi pealinnast – asus see siis St. Peterburgis või Moskvas- võis maismaad mööda jõuda igasse selle kõige kaugemassegi punkti. (Jätame püsiasustuseta Põhja-Jäämere saared siinkohal vaatluse alt välja).

Samasugune impeerium on läbi ajaloo olnud ka Hiina. Briti (või Rooma) impeerium seevastu oli vägagi heterogeenne ning kujutas endast isegi hiilgeaegadel pigem impeeriumilaadset konföderatsiooni kui tõeliselt homogeenset ja tsentraalselt valitsenud unitaarriiki. Vastavalt pidi London, kellelt igasugune vastuhakk meretagustes provintsides nõudis sekkumiseks suurt aja- ning ressursikulu, puhtpragmaatilistel põhjustel jätma suurema tegutsemisvabaduse ka nii oma kuberneridele kui allutatud kohalikele eliitidele, kelle rahulolust sõltus suuresti stabiilsus mitte üksnes kohalikus koloonias, vaid ka impeeriumis tervikuna.

Territoriaalselt homogeensed impeeriumid on selles suhtes mõnevõrra kergemas olukorras ja juba vana aja impeeriumide (Egiptus, Assüüria, Pärsia, Rooma) puhul näeme, kuidas kogu impeeriumi kontrollimiseks on keskvalitsused suuri kulutusi teinud lojaalsete garnisonidega mehitatud kindlustatud punktide ja kiiret mobiliseerumist võimaldavate teedevõrgustike rajamiseks.

Impeerium ei tähenda aga üksnes allutatud maade ja rahvaste sõjalist kontrollimist. Kuigi riikide territooriumide laiendamise ja impeeriumide moodustamise üheks oluliseks teguriks on kahtlemata julgeolekukaalutlused ning soov haavatavad äärealad keskusest, südamaast, võimalikult kaugele nihutada, ei ole sugugi teisejärgulised ka majanduslikud kaalutlused viljakate põllumaade, tähtsate kaubanduslike sõlmpunktide, soodsate sadamate ja teatud perioodil eriti nõutavat toorainet pakkuvate maardlate hõivamiseks.

Ent siingi täheldame teatud erinevusi homogeensete ja heterogeensete impeeriumide vahel. Sel ajal, kui homogeensed impeeriumid üritavad kohe, kui nad on kusagil kanda kinnitanud, asuda hõivatud alasid nii etniliselt kui kultuurilis-religioosselt valitsejate sarnaseks muutma, on merelised impeeriumid tahes või tahtmata sunnitud kohalikele rohkem hingamisruumi jätma ning piirduma pigem oma merkantiilsete ja üldiste geopoliitiliste huvide kaitsmisega. Mõistagi oleneb palju sealjuures konkreetsetest oludest.

Üldiselt räägime me tänasel päeval impeeriumidest pigem minevikuvormis ja kui me erinevate impeeriumide kestust ajaskaalal vaatame, näeme ka, et nende õitseaeg on olnud suhteliselt lühike, enamasti mitte üle viiesaja aasta. Me näeme samuti, et alistatud rahvad, kellel on olnud tugev ja vallutajatest erinev oma identiteet, on impeeriumide ümberrahvastamis-, ümberusustamis- ja sulatamispüüdlustele vaatamata impeeriumide lagunemiseni suutnud oma não säilitada.

Meie, eestlasedki oleme seesugustena üheks niisuguseks rahvaks. Võime siinkohal tuua koguni vastupidiseid näiteid, kus hoopis vallutajad (enamasti rändrahvad) on sulandunud neist kultuuriliselt üle olevatesse vallutatutesse. Ja seda juba Vana-Egiptuse aegadest alates. Seega ei tähenda väikerahva sattumine võõra võimu alla kaugeltki veel tema hääbumist. See võib juhtuda, aga seda ei pea juhtuma.

Taas oleneb kõik väga paljudest erinevatest asjaoludest. Eelkõige kultuuritasemest ja demograafiast. Praegu, 21. sajandi algul võime muidugi küsida, kui aktuaalne on hetkeseisuga üldse veel impeeriumide ja imperialismi probleem.

Vähemalt kaardi peale vaadates meile impeeriume eriti justnagu silma ei hakka. Kui, siis ehk Hiina, mis aga samuti on üldjoontes nendes piirides, mis ta ajaloos valdavalt ennegi on olnud. Ka meid üha hõivata ja sulatada püüdnud Venemaa on pigem jäänuk- impeerium kui tõeline maailmariik.

Ometi ei saa me imperialismi ja impeeriumeid täielikult minevikku kuuluvaiks pidada. Imperialism ja impeeriumid on lihtsalt teisenenud. Kuigi naabermaade vallutamine ja riigipiiride sel moel laiendamine pole tänapäevalgi võimatud, piirab teisenenud rahvusvaheline keskkond rahvusvahelise õiguse, rahvusvaheliste organisatsioonide ja vastastikku tihedalt põimunud majandushuvide näol sõjaliste vallutuste teostamist ometi rohkem kui kunagi varem ajaloos.

Ebaoluline pole sealjuures ka vallutuse teostamise maksumus ning kaasaegse relvastuse ulatuslikumas sõjategevuses kasutamisega paratamatult kaasnevad suured purustused ning talumatult rohked inimohvrid. Seepärast on meil kaasaegset imperialismi kirjeldades vaja kasutada terminit „liberaalne imperialism”. Liberaalne imperialism tähendab eelkõige poliitilist, majanduslikku, kultuurilist ja administratiivset ekspansiooni. Seda kõike kombineeritult. Ehk siis, mõnele suurriigile huvi pakkuvas piirkonnas või riigis püütakse hõivata võtmepositsioonid olulistes majandusharudes, olgu selleks siis mäetööstus, transiit või tulutoovate põllukultuuride viljelemine.

Ühtlasi püütakse saavutada kontrolli vastava maa poliitika üle, mõjutades valitsusi ja seistes eelkõige hea selle eest, et poliitikas oleksid otsustajateks suurriigile lojaalsed poliitilised figuurid. Et laiem mass võõrriiki tema ambitsioonide ja marionettidega vastuvõetavamaks peaks, on olulisel kohal ka suurriigi kultuuriline ekspansioon. See eeldab mõju saavutamist eelkõige kohalikus meedias ja popkultuuris. Eriti magus on muidugi, kui suurriigil õnnestub oma filiaalideks muuta ka kohalikud jõustruktuurid ja eriteenistused, keda saab sel juhul manipuleerida, et panna nad võitlema kohalikku suveräänsust ja omahuvisid kilbile tõstvate liikumiste ja liidritega.

Taas liberaalselt, mitte viimaseid füüsiliselt isoleerides või koguni tappes, nagu vana tüüpi impeeriumidele (kaasajal näiteks Hiinale ja Venemaale) omane, vaid neid sildistades, avalikkuse ees naeruvääristades või fabritseeritud süüdistuste abil mustates, kuni nende tõrjumiseni ühiskonna äärealadele ja eksistentsiaalse virelemise piirile.

Ajalukku vaadates peame tõdema, et kui tahes suured ja võimsad minevikuimpeeriumid ka polnud, olid nad kõigest hoolimata siiski pigem lokaalsed või parimal juhul regionaalsed. Viimane tõdemus kehtib isegi 19. sajandil ookeane valitsenud Briti impeeriumi kohta. Tänapäeval on meil tegemist globaliseerumisega kõigis valdkondades ja selles kontekstis ei saa paratamatult jääda muutumata ka imperialism ning seda viljelevad moodsad impeeriumid. Nagu osundasin, ongi viimased juba muutustega kaasa läinud ning oma selgelt globaliseerunud huvide teostamiseks kasutusele võtnud uue, pehmema, kuid lõppkokkuvõttes varasemate impeeriumide jõuvõtetest oletatavasti efektiivsemagi taktika. Väikerahvad ja väikesed rahvusriigid on oma piiratud ressurssidega selles üheks haavatavamaks sihtmärgiks. Ja kui me varasemate impeeriumide puhul tõdesime, et tugeva omatunnetusega etnilised rühmad suutsid impeeriumide valitsemisperioodi sageli edukalt üle elada, konsolideerudes avaliku surve ja repressioonide tingimustes, siis globaliseerunud liberaalsete impeeriumide sulatuskatlast ühes tükis välja tulla võib osutuda tunduvalt keerulisemaks.