Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

AK „kultuuriuudised“: aluspesu, günekoloogia, hügieenisidemed – avalik-õiguslik roojamine eestlaste kodudesse

-
27.04.2023
AK kultuuriuudis: mehed ja pampersid

Meie naljavaesel ajal, kui riikliku huumori tipphetk seisneb selles, et kaamerasse jälle vaatab nürida pilguga pidur Peeter Oja või teeb oma kargamisi ja grimasse Tõnis Niinemets, võib olla abiks pooleseitsmese AK „kultuuriuudiste“ vaatamine.

Sest seal tutvustatakse kõike, mida ei saa nimetada isegi antikultuuriks mitte. Tegemist on mingisuguse absurdsete vempude põimikuga, kus mingid taidlejad mängivad lolli ja riigitelevisiooni toimetaja esitleb seda kultuurisündmuste pähe. Eelistatud on süžeed, kus aluspesus tegelinskid kargavad ja aelevad laval, kusjuures koreograafiaks nimetatakse kaootilist ja kohmakat liikumist, nagu väga kehvades nõukogudeaegsetes EÜE „kapustnikutes“.

Tänastes AK „kultuuriuudistes“ esitleti jälle Saša Pepeljajevi „Luikede järve“ sousti all pakutavat paarikümneaasta tagust jama. Jõuline naisterahvas veeretab mingit kutti korduvalt üle tugitooli, ja vaatamata sellisele barbaarsele kohtlemisele tugitool ei lähegi katki.

Sellest märatsemisest tõuseks kasu siis, kui subtiitrites oleks osutatud, kust saab niivõrd lollikindlalt vastupidavalt mööblit.

Kas tõesti on Pepeljajev see parim, mida tasuks tuua Eestisse Venemaalt? Klassika solkimisvõimeline on ilmselt iga teine Eesti elanik.

„Režii, koreograafia, video, kostüümid, lavastus – SASHA PEPELJAJEV“ teatab pidulikult Von Krahli afišš. Multitalent, mis muud. Kogu papp ühtedesse kätesse.

„Muusika: KENN-EERIK KANNIKE (P.TŠAIKOVSKI PÕHJAL)“ teatab Von Krahli reklaam.

Kõlab nagu anekdoot.

Eelmise sajandi esimesel poolel lõid andekad satiirikud Ilf ja Petrov oma „12 tooli“, kus oli ka meeldejääv episood „Kolumbuse“ teatriga: selle tegelinskid korraldasid Nikolai Gogoli „Naisevõtuga“ midagi sarnast, soovitan tolle idiotismi kirjelduse läbi lugeda. Möödus terve sajand, aga ennast kultuuri hindajateks arvavad tegelased ikka veel vaimustuvad igast geniaalse asja lihtlabasest ärasolkimisest. Eriti meil Eestis.

Aga AK „kultuuriuudised“ kulgevad ikka tõusvas joones ja tänase valiku kulminatsiooniks kujunes uudis EMTA lavakooli 31 lennu uuslavastusest „Komöödia“. Lavastaja ja õppejõud Mart Kangro räägib sellest ihupesus ja pampersites karglemisest ja aelemisest sügavamõtteliselt mõttetut juttu. Paistab, et eesti teatri tulevik on hale… Üks koos teistega paljal laval ratastega kontoritoolides romurallit teinud naisterahvas ütles AK-s selgituseks: „Me naeruvääristame inimeseks olemist“. See on siis eesti kunst.

Saate tiitrites aga jooksis kogu aeg uudis „Sveta Grigorjeva lühilood: „Asfalt ja kõrvenõges“, „Kompost“ jt.“ Kiikasin ERR-i kultuuriportaali ja leidsingi ka selle „kultuuri“. Lugesin selliseid „Maxima Sveta“ ridu:

„Mulle meeldib verd valada. Eriti kui ta nagu paiskub suuremate klompidena must välja. Selles on lausa midagi erootilist. Tupe pehmed seinad ja selle seest väikese survega väljuv tihkjas-kudejas klomp… Ja purskasin samal ajal aluspükstesse meeletus koguses verd. Olin nagu kummastki otsast soola ja rauda purskav fontään. Vulinal vedelduv mateeria, rajult pehmenev mineraal. Limane, soine ja sootu. Ma ei olnud enam inimene. Pisarad ja veri aina purskasid ja purskusid. Kleepusid mu külge nagu armastajate vedelikud. Soojad, salajased, räpased. Ma tahtsin, et see kunagi ei lõpeks. Soovisin lõplikult ära vedelduda. Nii paljudele naistele on see nii suureks koormaks, aga mitte mulle, ei. Mina ootan verd. Tõmban end siis kerra, justkui kiviks, ja lasen endal endast välja voolata.“

Braavo, riigimeedia! Milline kultuurgünekoloogia. Esitagu Roosiaias.

Sellist asja upitatakse teie raha eest, lugupeetud maksumaksjad.

Ivan Makarov