28.04.2023
See on Kaja Kallas, kes peab oma erakonnaga sõda Eesti rahva vastu.
Kui sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks teatas reedel, et kutsub rahva Toompeale meeleavaldusele abielu kaitseks, käis sotsiaalmeediast läbi justkui ohe: lõpuks ometi! Peavoolupoliitikas pettunud inimesed tahavad jõulisemat vastust liberaalide ja vasakpoolsete teerullipoliitikatele. Muide, ka Võrumaal Nursipalu kaitseks tõusnud inimesed olid tüdinud valitsuse pidavast vassimisest ja vangerdamisest ning tulid Tamula kaldapealsele.
Siinkohal hõikavad valitsuse palgalised “politoloogid” kohe: stopp, meil on parlamentaarne demokraatia ja alles te ise usaldasite riigi valitsemise koalitsiooni kätte, kellel on Riigikogus 3/5 häältest. Olge nüüd neli aastat vait ja andke neile aega rahva enda antud mandaadiga valitseda!
Aga mandaati ju pole, Kaja Kallase valedekoalitsioon tühistas selle, kui enne valimisi hoidus maksutõusudest rääkimisest ning siis, kui võim oli käes, teatas suurejoonelisest plaanist kõigi taskud maksukergetega tühjaks teha. See oli küüniline valimispettus, mida pettasaanud kahjuks enam tagasi võtta ei saa. Küll aga saavad nad tänavatele minna.
Lääne parlamentaarne demokraatia on sisuliselt ennast ammendanud. Hea näide on Prantsusmaa pensionireform: suurem osa prantslastest on selle vastu, aga siiski surutakse see läbi, sest reform sai õnnistuse senatis ja konstitutsioonikohtus. Kui valitud presidendile ja parlamendile kodanike enamuse arvamus korda ei lähe, siis polegi muud teha, kui poliitika tänavatele viia. Lääne “liberaalne demokraatia” on ka selle vastu rohtu leidnud: hoolimata kahjudest riigile, lastakse meeleavaldustel ja streikidel kesta seni, kuni rahvas väsib, ja siis on poliiteliidil taas võit kotis. Paraku viib see varem või hiljem uue Basteille`i ründamiseni, sest lõhe rahva ja eliidi vahel käriseb meeletuks.
Vasakpoolsed ja liberaalid hoiavad ennast võimu juures pealtnäha demokraatlike vahenditega, mida sai viimastel Riigikogu valimistel näha ka Eestis. Hästirahastatuna ja meedia teol algatatakse viimasel minutil oponentide vastu meeletu infosõda ohtra kompra ja libauudistega ning hirmutatakse vahetult enne valimiskastide juurde minekut ära “soo”, kindla eelistuseta valijad, kes loobuvad teatud jõude toetamast ning annavad hääle manipuleerijatele või ei lähe üldse valima, ning “senised” jäävadki võimule. “Hästi” mõjuvad muidugi ka valimistulemuste tehnilised võltsimised.
See töötab pikalt, kuid miski pole igavene ning tagajärjeks on pettumine kogu poliitilises süsteemis ning usu kasv, et poliitikuid saab mõjutada ainult jõuga ehk streikide ja meeleavaldustega. Poliitika läheb tänavatele ja seal saab juhtuda hullemaid kokkupõrkeid kui parlamentide debattides. Valitsejad tugevdavad repressioone, protestijad vastavad suuremate väljaastumistega ja ongi taas käes revolutsioonide aeg. Kogu liberaalne Lääs astub praegu kindlalt selle poole.
Eestis on rahvas Reformierakonnale ja Kaja Kallasele andeks andnud uskumatuid sigadusi, alates elektrihinna meeletust tõusust üleöö kuni tänaste kavandatavate maksutõusudeni. Naispeaministril on paraku võlukepike ja selleks on Ukraina sõda, millega saab seletada praktiliselt iga oma viga, äpardust ja tegematajätmist. Ukraina sõja trumbikaardiga lüüakse nii Nursipalu kaitsjaid kui ka kõiki teisi protestijaid – iga vastuseis valitsuse sigadustele olevat vesi Putini veskile.
Kaua see siiski niimoodi vältada ei saa. Kui kahtlaste vahenditega võimule pääsenud valetajate koalitsioon jätkab rahvast ülesõitmist, läheb poliitika tänavatele, sinna tahtjate arv on suur ja see ilmselt kasvab. See pole sugugi üleskutse poliitikat selliste vahenditega teha, aga kui peaminister Riigikogus saadikuid, oma tööandjaid, ainult mõnitab, siis rahumeelsed protestid ja kodanikuallumatus on tõelises demokraatias täiesti lubatav võitlusvahend. Esimene lahing lüüakse eluandva mehe ja naise abielu kaitseks. Kohtume Toompeal.
Ja korraldajad, tehke enne meeleavaldust, selle ajal ja pärastki kindlasti põhjalik Tarandi-tõrje.
Jüri Kukk
Tegemist on autori isikliku seisukohaga