Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Peeter Espak: totalitarism ei ole kunagi tekkinud loovisikute omakasupüüdliku või ennast õigustava kaastööta

-
03.05.2023
Üks Tiit Ojasoo projektidest. Pilt on illustratiivne.
© UU

Orientalist ja ühiskonnateadlane Peeter Espak kommenteerib kurikuulsa lavastaja Tiit Ojasoo arvamust, et “punamonumentide eemaldamise asemel võiks teha midagi neist suuremat” lihtsa inglisekeelse lausega “Back in the USSR!”

“Säärases suhtumises kajastub tegelikult ühemõtteliselt kõik see, mis tänases Eestis on Vale. Ja lõpuni moraalitu. See on võimetus ja teadlik tahtmatus teha vahet heal ja kurjal ning õigel ja valel nende sõnade kõige fundamentaalsemas tähenduses. Reaalsuse ja ajaloo, nagu ka ohvrite kannatuste eitamine iseenda mõnusa äraolemise eesmärgil.

Putin ongi Venemaal täna võimul seetõttu, et justnimelt vene intelligents ei mõistnud valdavalt hukka oma enda kollaborantidest eellaste ja nende poolt toetatud terrorireziimi kuritegusid ja kaasajooksikuid. Neid ja ka iseennast asuti õigustama kõikvõimaliku plämaga “rasketest oludest” ja sunnist – et teisiti poleks saanud. Kuigi sai küll – kõik said, kes tahtsid ja kel oli olemas südametunnistus! Ja samuti Eestis.

Just sellise maailmapildi ja loovisiku vastutusest loobumise – süüdlasest ohvri ja ohvrist süüdlase tegemise tõttu, ongi Venemaa seal, kus ta täna on. Nende enda intelligentsi moraalituse tõttu, mis on võimaldanud ka selle ringkonna pukkijäämise, kes seal hetkel on. Mitte ükski totalitaarne riigikorraldus pole saanud tekkida ilma oma enda loovisikute omakasupüüdliku või ennast õigustava kaastööta – pehme jõud eelneb alati tugevale ning see tugev põhineb alati ja igal pool sellel pehmel; juba vanast Sumerist peale. Kui säärane mentaliteet meie loovintelligentsi seas jätkub, läheb Eestiga tulevikus samamoodi. See on ainult aja küsimus.

Öelda aga ka nüüd ja praegu inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud režiimi ja tema kollaborantide mälestusmärkide eemaldamise kohta “siis me käitume täpselt samamoodi, nagu käituti neljakümnendatel vabadussõja mälestusmärkidega. Kas seda on vaja?” näitab aga ühemõtteliselt Eesti oma Vabadussõja ja Moskoovia vallutusõja 1940-41 ja ka 1944 võrdsustamise ja moraalses plaanis võrdsetena esitlemise soovi. Siin pole mingit kahetimõistmist – see on teadlik vastuolemine iseenda riigile, kultuurile ja inimesele.

Sellist suhtumist lugedes tuleb peale ka tegelikult hirm – selle ees, mis meist kõigist saab, kui sarnaselt mõtlev vaimsus kunagi päriselt endale riigis ka poliitilise võimu haaraks.”