04.05.2023
Hendrik Johannes Terras
Globalistlik poliitprojekt Eesti 200 on juba ammu selgeks teinud, et nende ideaaliks on juurteta ja identiteetideta ühiskond, ning selleks üritatakse lõhkuda ka põlvkondade sidemeid, nagu seda teeb Hendrik Johannes Terras.
Delfi avaldas aprillilis loo “Hendrik Johannes Terras: maksutõus on vajalik ja vältimatu! Vanem põlvkond elab praegu nooremate arvelt”, milles sisalduvad etteheited on küünilised. Keegi ei arva muidugi, et eurosaadik Riho Terras käib oma poja Hendrik Johannese juures elatist nuiamas, aga laias laastus heidab poeg isale ette, et eluaegne sõjaväelane elab nüüd tema kulul.
Sellised väited meediapealkirjades on vanematele põlvkondadele üdini solvavad. Praegu pensionil olevad või sinna jõudvad põlvkonnad rabasid nõukogude ajal tööd teha, et miskitki laual oleks; nad üritasid ellu jääda 1990. aastate džunglikapitalismis; nad rügasid nii Soomes kui kodus, et viia majandussurutises, kus Reformierakond hülgas oma rahva ja inimesi päästis Soome, oma peredel ots otsaga kokku. Väide “Vanem põlvkond elab praegu nooremate arvelt” on ebaõiglane, võigas ja küüniline, eriti maksutõusude õigustamise kontekstis.
Kui vanemale põlvkonnale midagi ette heita, siis seda, et nad valisid ehk vale, euroopaliku majandusmudeli. Euroopa ühiskond vananeb endiselt, kuigi Prantsusmaa ja Saksamaa alustasid juba 50 aasta eest araablaste, türklaste ja neegrite sissevedu just sellel ettekäändel, et nood teeniksid “valgele Euroopale” pensione. Aga see migrantidele rajatud majandusmudel oli vale, sest Prantsusmaa tõstis just pensioniiga, mis vallandas ühiskonnas vihased vastuprotestid. Võib-olla pidanuks valima majandusmudeli, kus oleks vähem püütud rikastuda ja rohkem lastele pühenduda?
Hendrik Johannes Terras on seejuures üks rohepöördefanaatikutest, kellele on paslik öeldagi: miks te makse tõstate, elage nüüd ise oma uue ühiskonnamudeli järgi – piirake ennast, oma tarbimist, reisimist, oma toasooja, oma energiakulusid nutiseadmetele jne. “Raiskav vanem põlvkond” on loonud teile ideaalsed tingimused rohepöördelikuks enesesuretamiseks ning vanadele pole vaja muud kui “tükike leiba ja Piibel”, nagu ütles Tootsi isa – teie pigem rõõmustage, et saate ennast roheliselt vaeseks teha.
Terrasega seoses meenub ka aastatetagune lugu Mikk Pärnitsa kambaga, mis tekitas ühiskonnas samuti vihase vastureaktsiooni. Nimelt kirjutas üks noor “surmasööja” sotsiaalmeedias oma vanemast kolleegist, kelle surma ta lausa ootavat, “et tuleks teade, et ta on auto alla jäänud.”
Tollal kirjutas üks vanem inimene vastu umbes nii, et kui poleks see vanemate põlvkond Laulva revolutsiooni aegu Eestit vabaks võidelnud, käiksid Pärnitsad endiselt Tõnismäel pronkssõduri juures puust Kalašnikoviga auvalves; käiksid Siberis komsomoli löökehitustel ja sõdiksid Afganistanis – aga just tänu vanematele saavad nad õppida Lääne kõrgkoolides, sõita Kanaaridele ja Havaile ning vahetada kaks korda aastas sugu.
Too inimene lausus veelgi karmimalt: “Kui noored soovivad meie, vanade kiiret surma, siis on meil moraalne õigus soovida ka neile, et nad saaksid tunda küüditamist Siberisse ja nooruse matmist igikeltsa. Kuidas Pärnitsad ise seda võtaksid? Meie siiski neile seda ei soovi.”
Noorterrased võiksid vanemate põlvkondade süüdistamise lõpetada – maailm muutub nii neetult kiiresti, et homme ei pruugi seda maailma, mis “Terrasboy”-sid üles kasvatab, enam olemas olla, see võib kaduda nii Putini agressiivsuse kui rohepöörde hullumeelsuse tõttu ja siis avastab Hendrik Johannes ennast kas kaevikust või putuktoiduliste seast.
Kuigi jah, Remarque raamatus “Triumfikaar” ütleb peategelane Ravic oma juudist sõbrale, kes kahtleb, kas töömehele raha anda või mitte: “See, kes nii sõimab, on alati äraostetav!” Kehtib ka vanemaid põlvkondi sarjavate “kahesajatajate” kohta.
Uued Uudised